Simone Kühn ja ta kolleegid Berliinist Max Plancki inimarengu instituudist avastasid, et inimestel, kes elavad küll linnas, kuid metsa lähedal, on mandeltuumade nimelised ajustruktuurid tervema moega kui metsast kaugemal elavatel linnaelanikel.

Mandeltuumad aga teatakse olevat ühed neid ajupaiku, mille tubli talitlus aitab inimesel paremini stressiga toime tulla. Siit siis võib muidugi kohe järeldada, et linnas, kuid metsa ääres elavad inimesed kannatavad tõenäoliselt ka vähem stressi ja ülepinge all kui nende metsakaugemad kaaslinlased.

On ennegi teada, et keskkonnaolud võivad mõjustada aju ehitust ja talitlust. Just see asjaolu ajendaski Kühni ja kolleege järele uurima, ega ometi elukeskkonna ja elupingeid töötlevate ajuosade vahel mingeid seesuguseid seoseid ole.

Seos leitigi. Kuid kui aus olla, siis võib tulemusi tõlgendada ka teistpidi: inimesed, kellel mandeltuumad tõhusalt talitlevad, kalduvad ise endale metsalähedast elukohta valima. Kühn ja kaasautorid arvavad aga ajakirjas Scientific Reports, et seni teadaoleva põhjal võiks ikka oletada pigem keskkonna mõjutust mandeltuumadele, mitte vastupidi.

Uuringusse oli haaratud 341 inimest vanuses 61–82 aastat. Neile tehti mälu- ja mõtlemisteste ning vaadati magnetresonantsmeetodil ka nende aju.

Teadlaste sõnul näitab uuring esmakordselt, et ajutervise ja linnaplaneerimise vahel on selge seos. Linnakeskkonna tervislikkuse tagamine on tähtis, sest linnaelanike arv maailmas üha kasvab, samas kui on hästi teada, et linnaelu on maaelust stressirohkem. Linnaelanikel esineb ka vaimuhäireid nagu depressiooni, ärevust ja skisofreeniat rohkem kui maaelanikel.