Nüüd aga on rahvusvaheline teadlasrühm teinud uuringu, mis tõstab vähemalt tegijate endi väitel lõhnateooria taas unustusehõlmast välja. Oxfordi, Barcelona ja Pisa ülikooli teadlased jälgisid tormilindude, täpsemalt portugali tormilindude (Calonectris borealis) lende Vahemere kohal, Menorca saare lähistel ja kaugemalgi.

Mõnedele lindudele tilgutasid nad sõõrmetesse tsinksulfaati, mis võtab neil ajutiselt lõhnataju ära. Teistele pandi külge väikesed magnetid, mis võiksid magnetmeele segi ajada; kolmandad, kontrollgrupi linnud, jäeti meeltesegadusse ajamata.

Siis tegid tormilinnud endale Menorca rannakaljudele pesad, munesid pesadesse munad ja hakkasid ka aeg-ajalt mere kohal toidupüügilendudel käima, jättes kaaslase pesale hauduma.

Kõik linnud said püügiretkedel käimisega põhimõtteliselt täitsa hästi hakkama, isegi neil retkedel, mis viisid päris kaugele, näiteks Kataloonia rannikule. Kuid lõhnatajust ilma jäetud tormilinnud lendasid siis, kui rannikut ei paistnud, üsna teistmoodi kui teised.

Nende tee kulges sirgjooneliselt, kurssi korrigeerimata, justkui ei oleks nad oma asukohast tegelikult teadlikud olnud ning jätkanud heas usus senisel suunal. Maismaa nähtavale tulles nende lindude orienteerumisvõime taas paranes.

Tim Guilford Oxfordi Ülikoolist ja ta kolleegid leiavad ajakirjas Scientific Reports, et seesugune käitumismuutus näitab veenvalt, et lõhn aitab lindudel tõepoolest vähemalt mõnikord õiget teed leida.