Ajakirjaanalüüs: kuidas on Naine 30 aasta vältel muutunud?

Eliis Tischler Gustav Adolfi Gümnaasiumist uuris naiste kujutamist meedias ning tegi seda 1984. aasta ajakirja Nõukogude Naine ja selle mõttelise järglase Eesti Naise 2013. aasta väljaande persoonilugude põhjal.
Täpsemalt vaatles ta seda, millised on põhilised omadused ja rollid, mida kahe erineva ajastu naise juures esile tuuakse ning millised naised on esiplaanil.
Ta leidis, et kui 1984. aasta persoonilugudes vaadeldud naised on n-ö tavainimeste hulgast ja keskendutakse nende ühele rollile, milleks on nt ema või töötaja, siis 2013. aasta Eesti Naise persoonilugude kangelased on tuntud inimesed ja intervjuudes vaadeldakse neid võimalikult erineva nurga alt, kaasates nii töö- kui pereelu, hobid ja seiku lapsepõlvest.
Võtame näiteks 1984. aasta jaanuarikuu Nõukogude Naise numbri. Esikaanel on Loo Keskkooli algklassiõpetaja Maie Lepik. Persooniloos räägib intervjueeritav endast kui emast, tütrest ja õpetajast ehk kui töötajast.
Sama aasta veebruarinumbris portreteeritakse Tartus elavat hinnatud stomatoloogia doktor Silvia Lumistet. Artikli fookus on temal kui emal ja vanaemal, mitte kui töötajal. Maikuu numbris on persoonilugu Ly Seppeliga, kus tagaplaanil on tema looming kirjanikuna, esikohal aga tema kui kolme tütre ema.
Samas 1984. aasta lõpunumbrites on portreteeritavateks Keila linna RSN Täitevkomitee esimees Aino Kullo ja vabariikliku naistenõukogu liige ja Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu aseesimees Silvi Teesalu. Mõlemate puhul on esikohal amet ja töised tegevused.
Kuidas on Naine 30 aasta vältel muutunud?
Hea paralleel on võtta 2013. aasta maikuu numbrist, kus portreteeritavaks oli Kristiina Ehin, kes on Ly Seppeli, 1984. aasta mainumbri portreteeritava, tütar. Kristiina Ehini puhul on esikohal tema kirjanikuks kasvamine, kuid ka kärgperes laste kasvatamine.
Sarnased elukutset ja isiklikku elu peegeldavad rollid tulevad 2013. aasta Eesti naise numbritest esile ka näitleja Leila Säälikuga ning Malle ja Katrin Pärnaga.
Muutus 30 aasta vältel on märgatav ennekõike selles, et 2013. aastal räägitakse portreteeritavatest rohkemate nurkade alt ja mitmekesisemalt kui 1984. aastal.
Eesti Naises olevad persoonilood on mitu lehekülge pikemad Nõukogude Naises olevatest lugudest, naistega räägitakse ka palju mitmekesisematel teemadel ning autor kajastab nii palju erinevaid tahke kui vähegi võimalik. Näiteks hobid, suhted meestega, lapsepõlv, eneseteostus, tervis ja suhted vanematega.
Kõikide puhul mainitakse kas oma lapsi või suhet emaga, tööd ning erilist tähtsust on pööratud mehe ja naise vahelisele suhtele. Märkimist väärt on ajakirjas kajastatavate naiste tuntus loojatena.
Kui Nõukogude Naises on artiklil kindel läbiv teema või joon, siis Eesti Naise lugudes näidatakse naisi nii mitmest erinevast küljest kui vähegi võimalik.
Selle uuringu puhul väärib esile tõstmist huvitav lähenemine, kus üksikisikute vaatlemise kaudu peegeldatakse ühiskonna arengut.
Kas teadsid et:
- Meestega kõneldakse üldjuhul nende karjäärist, naistega samas saates aga perekonnast, hobidest jne.
- Olles kõrgel ametikohal, rõhutatakse naise puhul ka palju tema sugu, justkui oleks see midagi erakorralist, et too sellisel ametil töötab.
- Ajakiri Eesti Naine on laia temaatilise suunitlusega kõige vanem naisteajakiri Eestis, mille esmanumber ilmus aastal 1924.
Eliis Tischleri õpilasuurimust juhendas Ülle Salumäe ning täispikka uuringuartiklit saab lugeda veebiajakirjas Akadeemiake.
Toimetaja: Pille Säälik, Marju Himma