Viimastel aastatel on esimese maailmasõjaga tegelevatel ajaloolastel palju tööd. Kirjastused üle maailma püüavad üksteise võidu avaldada uurimusi, mis seletaksid esimese maailmasõja lugu. Aastal 2018 peaks rahvusvahelisele raamatuturule tulema raamatud, mis annavad ülevaateid esimese maailmasõja järel tekkinud ja muutunud riikidest.

Eesti kuulub nende 1918. aasta riikide seas nende riikide hulka, kus tähistatakse omariikluse sajandat sünnipäeva suure rõõmuga. Kuid ei saa öelda, et Euroopas kõik riigid on 1918. aastal juhtunu suhtes vaid positiivsed.

Suur segadus valitseb Venemaal, sest 1917. aastasse langes nii palju murrangulisi ja vastuolulisi sündmusi Vene impeeriumi ajaloos, et veel sajand hiljem ei suudeta viia seal riigi ideoloogia kujundajate poolt neid vasturääkivaid sündmusi kuidagi ühe mütsi alla. Veidi keeruline on olukord Saksamaalgi. Nende riikluse ajaloos on aeg peale esimest maailmasõda – Weimari Vabariigi periood 1919–1933 – samuti väga vastuoluline.

Pole kahtlust, et see periood kujundas just tänase Saksamaa näo, kuid Saksa ühiskonna jaoks on nende suurte muutuste hind seotud veel liialt suurte valusate mälestustega, mida ei taheta mingi suurte pidustustega tähistada. Üldse on need riigid Euroopas, mis jäid suurte lagunevate impeeriumide südamesse, vabariikide sajanda sünnipäeva tähistamisega enam tagasihoitud.

Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva meenutamine andis meilegi võimaluse esitada enda jaoks küsimus – kuidas sünnib riik? Ja siin annab ajaloolastele juhise kätte meie enda eestikeelne sõna. Riik sünnib, viidates analoogiale inimesega, keda kannab ema oma üsas ja siis tuleb ilmale inimlaps. Nii nagu lapsega, nii riigigagi – ilmaletulnu ajaloost hakkame rääkima alles siis, kui sünnitus on olnud edukas ja oleme saanud uue terve ilmakodaniku.

Eesti Vabariigil on olnud õnne, sest oleme suutnud omariikluse luua ja seda kaitsta, aga selle ka peale pooltsada aastat uuesti vabariigina taastada. Enne kui me asume 24. veebruaril 2018 tähistama ametlikult meie omariikluse sajandat sünnipäeva, on meil põhjust enda jaoks ära märkida ka 12. aprill 1917 (ukj), kui sündis Eestimaa rahvuspiiridega kubermang veel Venemaa koosseisus.

See andis tulevasele riigile tuumikterritooriumi ja kindlasti peame meenutama 28. novembrit 1917, kui Ajutine Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestimaa kubermangus ja siis ongi juba 23. veebruar 1918, kui Pärnus loeti ette Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, mis deklareeris Euroopas uue rippumatu (sõltumatu) parlamentaarse Eesti Vabariigi sündi.

Seoses meie naabrite Läti Vabariigi sajanda sünnipäevaga (18. 11. 1918) meenub meilegi, et oli olemas baltisakslaste peades mingil hetkel päris kindel idee hoopis Balti Hertsogiriigist. Viimasel riigiambitsioonil polnud antud kunagi teostuda, kuigi seda mõtet on hoidnud teatud ringkonnad üleval pikalt.

Eestiga astuvad ühel meelel sajandi tähistamisse meie lähimad naabrid: Soome (6. 12. 1917), Leedu (16. 02. 1918), Poola (11. 11. 1918). Need sündmused puudutavad tegelikult suurt osa tänase Euroopa Liidu liikmesriike. Seega on tegemist tegelikult Euroopa Liidu suurte tähtpäevadega, mida pole seni veel plaanitud kuidagi ühiselt tähistada.

Kuid tegelikult võiks, sest just saja aasta tagused sündmused mõjutavad tänase Euroopa Liitu koondunud rahvaste elu täna päris oluliselt.