Veel novembri lõpuni saavad Tartu Ülikooli kunstimuuseumi külastajad uudistada kahte 3000 aasta vanust Egiptuse poisslapse muumiat. Homme, 9. novembril saab muuseumis uurida ka mumifitseerimise iidseid võtteid ja voolida skarabeuseid ehk muistsetele egiptlastele pühasid sõnnikumardikaid.

Vana-Egiptuse usundi põhijoontest kirjutab Tartu ülikooli võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar.

Muistse Kreeka ajaloolasele Herodotosele kuulub lause, et Egiptus on Niiluse and. Ligi 1000 kilomeetri pikkuse viljakandva jõeoru tõttu kutsusid asukad oma maad Ta-Kemt – „Must maa“.

Arhailine Egiptus koosnes iseseisvatest riigikestest noomidest. Umbes 3000 eKr ühendas vaarao Menes Alam-Egiptuse Niiluse deltas ja Ülem-Egiptuse Niiluse jõe orus ühtseks riigiks pealinnaga Memphises. Siitpeale saab rääkida ajaloolisest ajast. 

Vana, keskmine ja uus riik

Vana-Egiptuse ajalugu jaguneb suurteks perioodideks, mille dateerimiseks on mitu kronoloogilist jaotust. Varadünastilisele kujunemise ajastule järgnes Vana riik (umb. 2750 – 2250 eKr), mil vaarao muutub absoluutse ja päritava võimuga kuningaks,  ehitati suured püramiidid, domineeris päikesekultus eesotsas jumal Ra ja vaarao võimu kaitsja Horosega, tekkis õpetus vaarao samaaegselt jumalikust ja inimlikust loomusest. Järgnenud esimesel vaheperioodil muutub viljakusjumal Osiris surnute kohtumõistjaks ning laiemalt levib usk elu jätkumisse peale surma.

Keskmine riik (umb. 2050-1750 eKr) on taas tsentraliseeritud riik, mil pealinn viiakse üle Teebasse ning peajumalaks saab sealne kaitsejumal Amon. Teisel vaheperioodil tungivad riiki Aasiast hüksoslastest vallutajad ning panteoni lisandub hulk semiidi päritoluga jumalaid.

Uus riik (umb. 1550 – 1050 eKr) on juba impeerium, mil vaarao Thutmosis III ajal saavutab riik oma suurima ulatuse, elab Amenhotep III ajal üle õitsengu, vaarao Ramses II laseb ehitada uhkeimad templid ja Ramses III tõrjub tagasi mererahvaste kallaletungid. Ent sel ajal püüab ka vaarao Ehnaton ebaõnnestunult kehtestada ainujumala kultust. Amoni preesterkond omandab sel ajastul tohutu võimu.

Hilis-Egiptuse periood – 1.at. eKr – on languseajastu. Egiptust tabavad üksteise järel liibüalaste, etiooplaste, ja assüürlaste sõjaretked, pärslased vallutavad Egiptuse 525 eKr, Makedoonia Aleksander 332 eKr ja lõpuks saab Egiptusest 30 eKr Rooma provints. Muistsed kultused elavad ometi edasi, kuni kristlus nad 4.-5. sajandil lämmatab.

Lisaks raidkirjadele, rohketele arheoloogilistele leidudele ja antiikautorite teadetele on religiooni kohta käivad kirjalikud allikad Vana riigi püramiiditekstid, Keskmise riigi sargatekstid ehk püramiiditekstidest tuletatud loitsud, mis raiuti kirstudele ja pakkusid maagilist abi hauaomaniku püüdlustel surematuse poole, ja Uue riigi matusetekstid ehk niinimetatud Surnuteraamat.

Egiptuse jumalad

Igal noomil oli oma kaitsejumal. Üldegiptuse jumalad kujunesid välja riigi ühendamise järel. Isikustatud jumalad olid seotud loodusnähtuste ja eluvaldkondadega, neid kujutati enamasti inimkeha ja looma peaga või loomadena, välja arvatud mõned erandid. Näiteks armastusjumalanna Hathor oli lehma, veekogudejumal Sobek krokodilli, surnutejumal Anubis šaakali, sõja- ja lõbujumalanna Bastet kassi, sõjajumalanna Sokhmet lõvi peaga. Peajumal Amonit kehastas jäär või hani, kuid ta võis olla ka inimlik, loojuva päikese jumal Atumit skarabeus, taevajumal Horost pistrik, tarkusejumal Thoti iibis. Jumalustati ka pühi loomi: härg Apist, kassi, krokodilli, jäära, lehma, iibist, lõvi, paaviani. Surma järel nad balsameeriti. Arheoloogid on leidnud hauakambreid sadade loomamuumiatega.

Eri noomides oli mitmeid maailma tekke müüte ehk kosmoteogooniaid. Vanima,Heliopolise kosmoteogoonia järgi ürgmerest Nun tõusis päikesejumal Atum, kes sigitas õhujumal Šu ja niiskuse jumalanna Tefnuti. Nendest sündisid taevajumalanna Nut ja maajumal Geb. Ühte põimunud taevajumalanna Nut ja maajumal Geb lahutati Šu poolt, taeva ja maa ühendusest tekkisid päike, kuu ja tähed. Vana riigi peajumal päikesejumal Raon inimese looja, maailma ja taeva valitsejana ka maailmakorra, tõe ja õigluse jumalanna Maati isa. Maat oli ka egiptlaste universaalne korraprintsiip ja omamoodi kõikehõlmav loodusseadus, millele ka jumalad allusid.

Hermopolise kosmoteogoonia järgi on maailma loojaks kuujumal, tarkuse, seaduste, tekstide jumal ja jumalate saadik Thoth: ürgookeanist Nun tõusis maailmamuna, mille Thoth asetas ürgkünkale. Munast koorus päikesejumal Ra. Tähelepanuväärne on Memphise kosmoteogoonia, mille järgi linna kaitsja, kirja, kunsti ja käsitöö jumal Ptah lõi maailma ja jumalad igavikus oma mõtte ja sõna jõul eimillestki ja teised jumalad on Ptahi eri ilmingud. Memphises austati ka härg Apist Ptahi kehastust.Elefantine kosmoteogoonia järgi lõi kõik olendid jäära peaga viljakusjumal Hnum, kes vormis pottsepakedral savist ka inimese. Hilisema Teeba kosmoteogoonia järgi oli maailmaloojaks viljakusjumal, Teeba kaitsja ja hilisem peajumal Amon, kes Keskmise riigi ajal sai päikesejumalaks nimega Amon-Ra.

Oli muidugi palju erinevaid viljakusejumalaid: sureva ja taaselustuva looduse kehastus Osiris, tema naine ja Horose ema ning emaduse kaitsja Isis, erekteerunud fallosega Min, jumalik pottsepp Hnum.

Monoteismi kehtestamise ainsa katse tegi vaarao Amenhotep IV, kes kuulutas ainujumalaks päikeseketta Atoni, võttis endale nimeks Ehnaton, ehitas uue pealinna Ahetatoni ja keelustas teised jumalad. Pärast Ehnatoni surma taastati vanad kultused.

Surm ja teispoolsus

Väga tähtsad olid surma ja teispoolsusega seotud kujutlused. Tähtsaid surnuid balsameeriti, tavainimesed maeti lihtsalt kõrbeliiva. Vana riigi ajal maeti vaaraosid ja ülikuid Memphise lähedal Giza ja Sakkara mastabatesse ja püramiididesse, hiljem hauakambritesse. Tähtsaim vaaraode matusepaik oli Teeba Kuningate org.

Inimene usuti koosnevat mitmest olemusest – keha, nimi, ba, ka ja ah.Ba on inimese füüsiliste ja psüühiliste omaduste kandja, loomult kehaline ja tal on inimesega samad vajadused. Vana riigi ajal usuti, et ba on vaid vaaraol, hiljem, et ka teistel inimestel. Ba püsimiseks tuli säilitada inimese keha ja tuua ohvreid, siit ka surnute balsameerimine, hauakambrid ja hauapanused. Ka on keha ja nimega seotud eluenergia, mis sünnib ja kasvab koos inimesega. Ka ja ba lahkumine teispoolsusesse põhjustab inimese surma. Ah on siin- ja teispoolsust ühendav substants. Need kolm substantsi kokku moodustasid hinge. Kuigi egiptlased tundsid balsameerimise tõttu anatoomiat suurepäraselt, arvati mõistuse ja tunnete asukohaks olevat süda.

Teispoolsusi oli erinevaid. Vana riigi ajal usuti, et surnute riik on taevas, Uue riigi ajal ka allilmas. Maapealsed surnuteriigid olid idas viljarikas Iaru ja läänes päikese surnutemaa, kuhu sõidetakse päikesejumala laevas. Põrgu sarnast kannatuspaika egiptlastel ei olnud. Et surnu vajab teispoolsuses kõike seda, mida maa peal, siis olid ülemkihi hauakambrid rikkalikult varustatud.

Alates esimesest vaheperioodist usuti, et surnute üle valitseb Osiris. Ta olnud muiste hea jumal ja valitseja, kelle tappis tema vend, kõrbe- ja pimedusejumal Seth. Abikaasa Isis otsis Osirise surnukeha üles, äratas ta ellu ja poeg Horos võitis Sethi. Siit ka viljakuskultuslik looduse igavese sünni, surma ja taassünni müüt. Hinge surmajärgne kohtumõistmine toimus Osirise ja 42 jumala ees: ühele kaalukausile asetati inimese süda, teisele asetas šaakalipäine surnutejumal Anubis õiglusejumalanna Maati sümboli – udusule. Pattudeta süda pidi alati Maatist kergem olema. Õigeksmõistetu sai teispoolsusesse, süüdimõistetu hinge sõi ära koletis. Olematusesse mõistmine oli muistsele egiptlasele kõige hirmsam karistus.

Egüptoloogia eesti keeles

Muistses Egiptuses oli arvukastarkuskirjandus, mida on säilinud ohtrasti ja millel on nüüdismaailmale palju öelda. Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi teadur, egüptoloog Sergei Stadnikov on selle vahendamiseks teinud palju. Ta on tõlkinud vanaegiptuse keelest eesti keelde lühiromaani „Sinuhe jutustus“ (1996), õpetusteosed “Ptahhotepi elutarkus“ (2011) ja „Amenemhet I õpetussõnad oma pojale Senusertile“ (2014). Viimane nägi ilmavalgust alles äsja.

Hulk Stadnikovi varasemaid teadustöid on ilmunud kogumikus „Vana-Egiptuse  kultuurilugu“ (1998). Tema toimetatud on ka mahukas ja põhjalik Toby Wilkinsoni „Vana-Egiptuse tõus ja langus“ (2013), mis kajastab egüptoloogiateaduse viimast sõna. Väärtuslikku  teavet annavad Peter Claytoni „Vaaraode kroonika“ (2001), Rosalie Davidi „Religioon ja maagia Vana-Egiptuses“ (2005) ja Sergio Donadoni koostatud kogumik „Vana-Egiptuse inimene“ (2012).  Suurde kirjandusklassikasse kuuluvad aastakümnete eest tõlgitud Boleslaw Prusi „Vaarao“ ja Mika Waltari „Sinuhe“.