Angerja või mudahüpiku korraks veest välja tulek ei üllata kedagi. Kuid ka paljud täiesti veelise eluviisiga kalad saavad edukalt veest maismaale hüpata isegi siis, kui nende kehaehituses pole mingeid iseärasusi.

Põhja-Arizona ülikooli bioloogi Alice Gibbi huvitas kalade toitumiskäitumine. Kuid loomade liikumine osutus nii põnevaks, et ta otsustas erinevaid kalaliike filmida ning jälgida nende hüppevõimet.

Gibb jälgis laboris nii selliseid kalu, kes looduses elavad mangroovisoodes ja saavad mõnda aega hakkama kuival maal, kui veelise eluviisiga tavalisi akvaariumikalu – gupisid, sebrakalu ning gambuusiaid. Just viimase liigi puhul oli teada, et kalad võivad mõnikord kiskjate eest pagedes veest välja hüpata.

Gibbi sõnul polnud seda kunagi filmitud ning teated sarnase käitumise kohta olid pigem kalamehejutu-mõõtu. Moodsa filmitehnika kasutamine lubas uurijatel kala vägevad hüpped üles filmida. Klippe analüüsides selgus, et tavapäraselt vees elutsev liik kontrollib oma keha väga hästi.

Gibb selgitas, et selgroogsete loomade liikumine maismaale võis alata varem kui seni arvatud. Kivistisi uurides on tihti raske aru saada, millised kalad võisid maismaal hakkama saada. "Närvisüsteem kontrollib liikumist. Kui see võimaldab uut käitumisviisi, siis ei ole tingimata vaja kiiret anatoomilist muutust," ütles Gibb.

Seega ei pruukinud maismaal liikumiseks tingimata vaja olla jalgu või tugevaid rinnauimi. Kõrgushüppajatest kalad võisid pageda lühikeseks ajaks ning ohu möödudes uuesti vette siirduda.

Gibb soovis laboris avastatud käitumismustreid filmida looduses. Kuid nüüdseks on teda hakanud huvitama hoopis hüppevõime geneetilised põhjused. “Võimalik, et hea hüppevõimega kalad ujuvad kehvasti,” oletab ta.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Experimental Zoology.