Enamasti kujutatakse aega relatiivsena vaid valguskiirusel või väga tugevas gravitatsiooniväljas. Aatomkella kasutades on aga võimalik demonstreerida, et aja kulg muutub ka igapäevastel kiirustel ja kõrgustel – näiteks jalgrattaga sõites või redeli otsa ronides.

Einsteini erirelatiivsusteooria muutis arusaama, et aeg liigub kõigi jaoks ja kõikjal Universumis sama kiirusega. Tegelikult aja möödumine gravitatsioonivälja toimel aeglustub, mistõttu Maa pinnal asuvad kellad käivad veidi aeglasemalt kui kosmoses, kirjutas New Scientist.

Aega mõjutab ka kiiruse erinevus kahe vaatleja jaoks, mis põhjustab kaksikute paradoksiks nimetatava nähtuse. Ülikiiresti liikuva kosmoselaevaga reisinud kaksik on koju tagasi jõudes vähem vananenud kui kodus viibinud kaksik.

Neid efekte on demonstreeritud mitmetes katsetes, muu hulgas ka sellises, kus aatomkellad saadeti lennukitega lendama ning tagasi tulles leiti, et kiiruse erinevuse tõttu on kellad maale jäänud kelladest taha jäänud. Teises katses näidati, et aatomkell hakkas kiiremini käima, kui see saadeti raketiga 10 000 km kõrgusele, kus planeedi gravitatsiooniväli on nõrgem.

Colorados Boulderis asuva standardite- ja tehnoloogiinstituudi teadlase James Chin-Wen Chou juhitud töörühm kasutas aatomkella, mille abil oli relatiivsust võimalik demonstreerida ka igapäevasemates tingimustes.

Teadlased mõõtsid kella tiksumise kiiruse muutust laboripõrandast 33 sentimeetri kõrgusel, jättes võrdluseks teise kella põrandale. Lisandunud kõrgus pani kella pisut kiiremini käima. Sellise kõrguse mõju on aga sedavõrd väike, et inimese eluea jooksul (umbes 80 aastat) oleks tekkiv ajavahe vaid 90 miljardikku sekundist.

Teises katses pandi ühes kellas asuv ioon võnkuva elektrivälja abil edasi-tagasi liikuma kiirusel umbes kümme meetrit sekundis ehk 36 kilomeetrit tunnis. Teises kellas hoiti ioon paigal. Liikumise erinevuse tõttu käis võnkuvas väljas asuv kell pisut aeglasemalt.

California ülikooli füüsiku Holger Mülleri sõnul näitab see katse, et relatiivsuskatsed pole enam piiratud tohutute kiiruste ja kaugustega. „Tegemist on peamiselt suure tehnoloogilise saavutusega, kuid sellel on olemas ka filosoofiline komponent,“ ütles ta. „See näitab, et relatiivsus on midagi käegakatsutavat.“