Ühest tavalisest Eesti prügikastist leiab: hästi palju pakendit, kilekotte, veel pakendit, madratsid ja muud pahna, mineraalset jäädet segamini biolaguneva jäätmega, paberit, kartongi, metalli ja elektroonikat.

Suure osa Eesti keskmisest segaolmejäätmete prügikastist moodustavad pakendid ja toidujäätmed. Jäätmed, mis nõuete kohaselt peaks käima materjali järgi eraldi prügikastides ja avalikes kogumiskonteinerites, visatakse endiselt kokku ühte prügikasti.

See on peavalu jäätmekäitlejatele, kes tahaksid võimalikult palju materjali ringlusse saata. Uue lahenduse pakub välja Pärnu külje all asuv Paikre jäätmekäitluskeskus.

Esimeses etapis jäätmed purustatakse. See etapp on tehase üks tähtsamaid ja raskemaid, sest enne kui jäätmed edasi liiguvad, tuleb eraldada toidujäätmed ja tekstiil, mis segavad edasist sorteerimist.

Selleks kasutatakse automaatsorteerimist, kus optiline seade tuvastab valguskiire abil materjali ja suunab selle siis õigesse suunda edasi järgmisesse sorteerimise etappi.

Jäädet põrgatatakse ballistilisel meetodil, et eraldada kerge materjal raskest. Täpsed masinad suudavad jäädet eraldada isegi plasti koostise järgi.

Inimene masina kõrvalt ei kao

Kvaliteedikontrolli boksis järelkontrollib masina tehtud tööd inimene, et välistada masina tehtud eksimusi või võtta välja veel lisaks välja materjale, mida masin ei tuvasta.

Paikre on Eestis ja ka lähiregioonis ainuke jäätmekäitleja, kes on investeerinud sellisesse kaasaegsesse olmejäätmete sorteerimistehasesse. Kontseptsioonist reaaluseni on eraettevõtjal tulnud läbida päris korralik kadalipp. Tekib küsimus, mille pärast?

“Tegemist on ikka põhimõttelise küsimusega, et jäätmekäitlusettevõte peab andma oma panuse sellele, et jäätmekäitlus areneks. Et mugav ja lihtne oleks muidugi jäätmeid ladestada või siis suunata Iru jaama põletusse, kuid see ei saa olla jätkusuutlik,” selgitab Kristo Rossman, Paikre OÜ juhatuse liige.

Kuid miks meie liigiti sorteerimise protsendid on nii väiksed ja miks me nii vähe sorteerime?

Kristo Rossman toob esimese põhjusena välja mugavuse – ei olda harjutud, ei teata, ei taheta, ei viitsita. Jäädet peetakse ikkagi prügiks, millest peaks saama võimalikult kiirelt ja odavalt lahti.

“Teine probleem on see, et riik üldise regulaatorina peab andma väga selged suunad ja ka vahendid kohalikule omavalitsusele, kes on kohustatud korraldama siis oma piirkonnas seda jäätmehooldust parimal võimalikul moel, et täna ei saa näpuga näidata mitte ühegi
konkreetse vastutaja peale, et on inimene midagi tegemata jätnud või on kohalik omavalitsus või riik. Tegemist on komplekse probleemiga, kus on kolm osapoolt.”

Endiselt levib arvamus, et sorteeri palju tahad, prügiauto juht valab ikka kõik ühte hunnikusse. Sellistest rikkujatest peaks kohe jäätmeveo korraldajale teada andma. Kuid jäätmematerjali eest hoolitsemine algab juba kodust.

Kindlasti peavad olmejäätmete kastist eraldi olema biolagunevad jäätmed, ehk siis söögi ja toidujäätmed. Nende lisamine siis olmeprügi hulka rikub kõik ülejäänud materjalid ära.

Jäätmete ühte kasti toppimine teeb jäätmetele karuteene, kuna neid on niigi raske taaskasutusse suunata, kuid määrdunud ja rikutud prügi on veelgi raskem. Nii on liigiti sorteerimine vajalik ka Paikre sarnaste tehaste olemasolul.

Vaata ka teisi “Osooni” lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETV-s.