Kimalased suudavad improviseerida ja üksteiselt õppida
Kuigi kimalaste aju on inimeste omast miljoneid kordi väiksem, ei suuda nad mitte ainult liigikaaslasi jälgides üksteiselt õppida, vaid ka vaatluse käigus omandatud võtteid täiustada, näitab briti ja soome teadlaste tehtud uuring.
"Me ei pea tavaliselt putukaid eriti nupukateks ja vaatame neile ülevalt alla. Meie uuring peaks olema aga viimaseks kirstunaelaks, mis näitab, et suurus ja väline kuju pole olulised. Sellel põhinevad eelarvamused tuleks hüljata," sõnas uurimuse juhtivautor Olli Loukolo ERR Novaatorile antud intervjuus.
Käitumisökoloog leidis, et kimalased lahendasid "liigikaaslaste" jälgimise järel suhkrulahuse saamiseks ülesandeid pea kolm korda edukamalt, kui lahenduskäigu ise välja nuputama pidanud putukad. "Kuid nad ei piirdunud ainult teiste pimeda kopeerimisega, vaid õppisid lahendama ülesandeid kiiremini ja taipasid iseseisvalt, kuidas teenida nektarit võimalikult väikese vaevaga," lisas Londoni ülikooli kuninganna Mary kolledžis järeldoktorantuuri läbiv Loukolo.
Putukate proovile panemiseks kasutatud ülesanne sarnanes golfile. Kimalaste ette seati kolm kollast kuulikest, mis asusid väljaku keskmest erineval kaugusel. Nektari saamiseks pidid kimalased veeretama ühe pallikestest väljaku keskel olevasse auku.
Kui putukatele eeskujuks olnud plastkimalane veeretas auku alati keskmest kõige kaugemal asuva kuuli, siis suurem osa päriskimalastest võttis sihikule sellele kõige lähemal asuva pallikese. Samuti ei lasknud nad teistes katsetes heidutada end kuuli erinevast värvist. Teisisõnu olid kimalased võimelised tegema üldistusi. Libakimalase liikumist näinud putukad lahendasid ülesande pea iga kord. Kuuli iseseisvalt liikumas näinud kimalased 78 protsendil juhtudest. Ainult suhkrulahust täis augus olevat kuuli näinud kimalastest suutis ülesande lahendada vaid iga kolmas.
Kimalaste võimekust oma liigikaaslastelt vaid nende jälgimise põhjal õppida on märgatud varemgi. "Eelnevate katsete ülesehitus on meenutanud olukordi, millesse putukad looduses sattuda võivad. Rakendatud katseparadigma viitab aga, et kimalased kohanevad väga kiiresti isegi situatsioonides, mille sarnaseid nad mitte kunagi näinud polnud," laiendas Loukolo.
Käitumisökoloogi sõnul liigituvad kimalaste poolt ilmutatud käitumismustrid leebemate kriteeriumite järgi juba tööriista kasutuseks. Seda juhul, kui see kujutab endast keskkonnas leiduvate objektide kasutamist enda füüsilise mõjusfääri laiendamiseks. Rangemate kriteeriumite järgi peaksid liigid kasutatavaid objekte tuleviku tarbeks ka kaasas kandma või parandama nende omadusi.
Nii või teisiti peaksid inimesed Loukola hinnangul minetama arusaama, et loomaliikide nupukus on seotud otseselt sellega, kui palju meenutavad nad inimesi või parimal juhul primaate. "Pigem on meie asi välja nuputada eksperimente, kus nende koginitiivne võimekus avalduda saab ja teha alles siis omad järeldused," mõtiskles käitumisökoloog.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.