Uuringut eest vedanud Põhja-Carolina ülikooli psühhiaater Heather Hazlett rõhutas ERR Novaatorile intervjuus, et tulemusi ei saa laiendada veel üldpopulatsioonile. "Uuritud lapsed kuulusid riskirühma. Nende vanemal õel-vennal oli autism juba diagnoositud. Nende enda puhul oli tõenäosus sama diagnoosi saamiseks üks viiele," märkis Hazlett.

Võrdluseks diagnoositakse tervet rahvastikku arvestades autismispektri häire keskmiselt ühel inimesel 68 – 100st. Samuti on vaja tulemuste paikapidavust kontrollida sõltumatus uuringus.

Eelnevalt olid teadlased kindlaks teinud, et autismi diagnoosi saanud ja tervete laste ajumaht erineb teiseks elusaastaks. Hazletti töörühm leidis aga magnetresonantstomograafiga kogutud andmeid iseõppiva algoritmiga analüüsides, et muutusi on võimalik märgata juba enne seda.

"Suutsime selle põhjal ette ennustada, kellel hiljem autism diagnoositakse, 81-protsendilise täpsusega," kinnitas psühhiaater. Pärast kuuendat elukuud ja enne esimest eluaastat oli võimalik kasutada sarnase markerina ajukoore pindala kasvu kiirust. Valediagnoosi pani algoritm neljal juhul.

Võrdluseks on seni laste käitumise põhjal tehtud ennustusi alates 12. ja 18. elukuust. Nooremad imikud oma eakaaslastest sotsiaalsuse poolest alla ei jää. "Vaatluslike uuringute põhjal on võimalik teha ennustusi keskmiselt 50- kuni 60-protsendise täpsusega. Aju biomarkerid on selles mõttes selget paremad. Meie enda jaoks oli just kõige rabavam, et erisusi ajukoore pindalas võib näha ammu enne käitumuslikke vajakajäämisi," laiendas Hazlett.

Markerite ennustuslikule väärtusele vaatamata lisas ta, et isegi kui tulemused ajaproovile vastu peavad, pole mõtet hakata meetodot rakendama iga lapse peal. Esiteks on see väga kallis ja teiseks pole imikute magnetresonantstomograafi all jälgimine just kõige lihtsam tegevus. Tulevikus võiks aga kaaluda riskirühma kuuluvate laste uurimist.

"Uuring lisab kindlust, et esimesed kaks eluaastat on laste arengutrajektoori seisukohalt üliolulised. Kui suudaksime sekkuda enne, kui autismiga seostatavad sümptomid ja muutused ajus end kinnistada jõuavad, võiks see laste ülejäänud elu kvaliteeti oluliselt parandada. Vähemalt on kogukonnas see lootus," mõtiskles Hazlett.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature. Kokku võeti selles vaatluse alla 148 last.