Kuigi ümbritsev maailm võib paista aeg-ajalt staatilisena, on planeet tegelikult pidevas liikumises. Maa pöörleb ümber oma telje kiirusega 1600 km/h, tiireldes samal ajal ümber Päikese kiirusel 100 000 km/h. Päikese enda kiirus ümber Linnutee keskme liikudes ületab 850 000 km/h. "Kuid sellele lisaks liigume ülejäänud maailmakõiksuse suhtes veel kiirusega 640 km/s. Olime selle avastamise järel pikalt hämmeldunud, miks liigume kindlas suunas just sellel kiirusel," meenutas Heebrea ülikooli astronoomiaprofessor Yehuda Hoffman ERR Novaatorile antud intervjuus.

Tuhandete galaktikate kaardistamisel avastati, et samas suunas paikneb ülimassiivne galaktikarühm. Superparv otsustati nimetada Shapley tõmburiks. "Paralleelselt jäi juba siis silma, et üks põhjapoolkeral asuv piirkond oli kummaliselt galaktikavaene. Meie uued vaatlused näitavad, et sellest ruumiosast näivad välja voogavat kõik selle lähistel paiknevad galaktikad ," sõnas astronoom. Tühimik otsustati nimetada Dipool-tõukuriks.

Tühjuse lähistel paiknevate galaktikate liikumiskiirust kaardistades leidis Hoffman kolleegidega, et selle mõju Linnutee liikumisele on võrreldav Shapley superparve, kõige suurema massiga lähikonnas asuva struktuuri poolt avaldatava tõmbejõuga. "Nad kannustavad mõlemad Linnuteed liikuma kindlas suunas, kuid erineval moel – üks tõmbab, teine tõukab," selgitas astronoom.

Mõlema struktuuri poolt avaldatavad jõud on siiski tõmbuva iseloomuga. Sõna "tõukuv" kasutamine teeb hõlpsamaks astronoomide elu. "See põhineb võrdlusel keskmise tõmbejõuga, millega mõjutab meid universumi iga punkt ja piirkond. Kui selles leidub tavapärasest vähem ainet ja ruumipiirkonna tihedus on universumi keskmisest väiksem, jääb alla keskmise ka selle avaldatav jõud," selgitas Hoffman. Leitud tühimiku puhul on vahe lihtsalt erakordselt suur.

Analoogia võib tuua rahvast täis raudteeperroonil seismisega. Kuigi kõik inimesed trügivad teisi, on mõnest küljest lähtuv surve suurem, mõnest küljest väiksem. See on otseselt seotud ühel või teisel pool seisvate inimeste arvuga. Rahva tahtele alludes ei jääks seega muud üle, kui hakata liikuma ühes kindlas suunas.

Kuigi värsked Hubble'i kosmoseteleskoobiga tehtud fotod võimaldasid kinnitada tühimiku enda olemasolu, ei õnnestunud astronoomidel tabada ühegi Dipool-tõukuris endas paiknevat galaktikat. Hoffmani hinnangul on küsimus eeskätt piirkonna uurimiseks eraldatud vaatlusajas. Töörühm ei lase end sellest morjendada.

"Meie pikaajaline eesmärk pole uurida ühte objekti väga üksikasjalikult, vaid saada parem ülevaade meie kohast universumis. Alates tsivilisatsiooni algusaegadest on inimkonda kannustanud soov teada saada, kus ja miks me oleme. Seega võib meie töödvõrrelda mõnes mõttes Everestile ronimisega," sõnas astronoom. Mõne aasta eest leidis Hoffman kolleegidega näiteks, et Linnutee on osa poole miljardi valgusaastase läbimõõduga superparvest Laniakea, kuhu võib arvata 100 000 galaktikat.

Teaduslikuma eesmärgina on seadnud töörühm eesmärgiks paremini aru saada, kuidas moodustusid Kohalikus Galaktikarühmas paiknevad struktuurid.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.