Aastatel 2012, 2013, 2015 kui viimati samalaadset riikide heaolu kirjeldavate andmete analüüsi tehti, oli Taani teisel kohal. Sellest aastast on riik esimene. Järelikult teevad nad midagi õigesti ja sealse poliitiku visioonikirjeldusel on rohkem kaalu kui mõne õnnetuma riigi esindajal.

Artikli pealkiri kutsub kõiki aastasse 2030 ja teatab, et siis ei oma juriidilises mõttes kirjutaja mitte midagi ja tal puudub privaatsus, aga see eest on elu parem kui eales. Ta kutsub kõiki mõtetes oma linna. Õigemini ''meie'' linna, sest tal puudub omand, mille kaudu linnast mõnd tükikest enda omaks pidada. Tal pole autot ega omandit eluasemele. Tal on küll koht, kus elada, aga selles olevaid asju ta ei oma ja isegi riided ei kuulu temale.

Karl Marx lööb hauas võidukalt kirstu kaane pihta, et end meelde tuletada, sest tegemist on paljuski tema nägemusega eraomandi kadumisest ja kommunismi saabumisest, kui iga üks saab hüvesid vastavalt vajadusele. Ida kirjelduses jääb Marx mainimata ja ta toetub oma maailma kirjeldamisel tehnoloogia arengule. Üheks tehnoloogilise progressi muutuseks on asjade kui toodete asendumine teenustega.

Sama joont on pikemat aega ajanud näiteks nii muusikatööstus kui ka tarkvaratootjad, kes ei luba sul poest ostetud helindit ega tarkvara teistele kopeerida, kuna füüsilises karbis asuvast käega kasutavast mäluseadmest hoolimata ostsid endale selle kauba immateriaalse osa kasutamise õiguse. Karbi ja plaadiga võidki teha mida iganes, aga muusikat ja tarkvara võid vaid kasutada. Analoogselt on auto omamine muutumas sõiduteenuseks, magamisase on hotelliteenus jne. Ida ei oma ühtegi füüsilist asja, aga ta on õnnelik nende kasutamise võimaluse üle.

Seejuures ei pea ta selle eest sentigi maksma ja süüa saab samuti tasuta. Järgnevate aastate jooksul peaksid kõik need asjadel põhinevad teenused muutuma tasuta kättesaadavateks. Ilma hinnata puudub põhjus nende omamiseks. Vähemalt ei oma me nii palju asju kui täna. Kindlasti on osadel asjadel emotsionaalne väärtus nagu näiteks mälestused jmt, kuid neist ei sunni meid keegi loobuma.

Taani poliitiku ennustuse järgi peaksime nägema esimese sammuna sideteenuse muutumist priiks. Seejärel kaob hinnasilt puhtalt energialt. Olgu siia julgustav kõrvalepõige Portugalist, kus lõppeva aasta mai kuus elas riik neli ja pool päeva ainult taastuvenergia allikatest ammutatud elektrienergiast. Tuul, vesi ja päike on tasuta. Jooksva aasta arvestuses on riik saanud neist allikatest 59 protsenti elektrienergiast, seda hoolimata suhteliselt vihmasest suvest. Euroopa Liidu eesmärk on saavutada majandusühenduses aastaks 2030 taastuvenergia osakaaluks 27 protsenti kogu elektrienergia tootmisest.

Järelikult on Ida Auken optimist, aga järsku jõuab Taani teistest ette. Oletama ei pea autode saatuse osas. Isejuhtivate autonoomsete sõidukite kasutamine vähendab autode arvu ja kaotab nende omamise huvi. Kõiki huvitab sõitmine, mitte hoovis sõiduootuses seisva auto väärtuse languse vaatamine. Võimalik, et muutub kogu liikluskorraldus ja autod seilavad osa teekonnast õhu kaudu. Järelikult peab klientide liikumisvajadusi paremini koordineerima ja siin ongi peidus üks tegur, mis hakkab meie privaatust murendama. Hinnates kõrgelt teenuste paindlikkust ja tasuta kasutust peame olema süsteemile paremini nähtavad.

Samal põhimõttel võid elada kõikjal, kus soovid, sest sa ei oma eluaset, vaid jagad neid paiku, kus tahad elada vastavalt süsteemi võimalustele teistega. Tänu jagamisele kasutatakse kõiki asju ja teenuseid palju tõhusamalt, loodust säästvamalt ning puudub vajadus ületootmiseks ning seetõttu ka poodideks. Asju valmistavad ja arendavad robotid. Inimesed lihtsalt elavad ja suhtlevad ega sõdi. Olgu siia lõppu veel lisatud, et Ray Kurzweili hinnangul peaksime samaks ajaks saavutama surematuse. Uuest nädalast oleme aasta võrra ilusale elule lähemal. Pidage vastu!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.