Igapäevases kõnes kasutame tihti väljendeid, mille üle natuke järele mõeldes võib tekkida küsimus: „miks me nii ütleme?“.

Vahel võib nii mõeldes jõuda ka järeldusele, et põhjendust on väga raske leida – veelgi enam, väljend võib tunduda lausa kentsakas. Mis mõttes me ikkagi „vaeva näeme“ – kas samamoodi, nagu näeme kassi üle tee minemas või sõpra tänaval? Või mida siis ikkagi katsutakse, kui öeldakse „eks ma katsun selle homseks valmis jõuda“?

Tajumist väljendavaid verbe nagu nägema, katsuma, kuulma, tundma nimetatakse kokkuvõtlikult tajuverbideks. Tajuverbide all mõistame neid verbe, millega väljendame oma füüsilist maailmataju. Kuid lisaks sellele füüsilise tähendusele on tajuverbidel (nagu väga paljudelgi muudelgi verbidel) ka mitu teist tähendust. Näiteks kasutame sama sõna ka abstraktsetest asjadest rääkides – näeme vaeva, tunneme viha ja kuulame käsku. Aga miks?

Üks võimalikke vastuseid on, et meil on vaja vahendeid, millega rääkida abstraktsest maailmast. Et aga tegemist on millegagi, mis on olemas ainult inimese meeles, siis on üksteise mõistmiseks lihtsam kasutada selliseid vahendeid, millest kõik enam-vähem ühtmoodi aru saavad. Edasi keskendun ühele sellisele mitmetähenduslikule tajuverbile, mida kasutame ka abstraktse maailma mõtestamiseks – verbile nägema.

Tähenduste erinevusest ja sarnasusest

Verbi nägema tähendused on omavahel seotud, seega räägime polüseemiast ehk mitmetähenduslikkusest. Seda ei tohi segamini ajada homonüümiaga, kus sõnal on küll kaks tähendust ja sama vorm, kuid tähenduste vahel puudub seos, näiteks joon teed ja kõnnin mööda teed.

Polüseemia puhul on mõned sõna erinevad tähendused omavahel väga sarnased ja kindlasti ei teki küsimust, mis nende tähenduste taga seisab.

Nii näiteks on üks nägema tähendusi „kellegagi kohtuma“, nagu lauses „Pole sind ammu näinud, kuidas läheb?“. Pealtnäha tundub küll, et tegemist on täiesti tavalise nägemisega, aga mõeldes nõuetele, mis sellises kontekstis nägemisele rakenduvad, näeme (!), et päris samad need siiski ei ole. Kui ütleme „Pole sind ammu näinud!“, on selle nägemise kõige olulisem osa suhtlus, mitte lihtsalt visuaalne nägemise kogemus.

Intuitiivselt nõustuvad vist kõik, et unenägude nägemine ei ole samuti päris seesama, mis tavaline nägemine. Tihti näeme unes selliseid asju, mis on pärit igapäevaelust, teinekord aga ärkame hommikul ja mõtleme terve päev millelegi kummalisele, mida unes nägime.

Samuti nõuab teatritüki või filmi nägemine palju rohkem keskendumist kui tänaval kõndides oma ümbruse nägemine. Kuigi kõik need tähendused on üksteisest natuke erinevad, on siiski selge, et neid ühendab füüsilise aistingu olemasolu.

Asi muutub aga huvitavamaks, kui mõtleme edasi lausetele nagu „Ma näen siin ühte väga suurt probleemi“ või „Olen oma tööga juba tohutult vaeva näinud“. Sellisel juhul on nägema tähendus laienenud, saame näha ka midagi, mida füüsilisel kujul olemas ei ole.

Kuidas näha nähtamatut?

Semantikaga tegelevad keeleteadlased näevad selliste laienenud tähenduste tekkepõhjusena tähendusülekannet. Tähendusülekanne võib toimuda näiteks metafoori või metonüümia teel.

Metafoor on mingi mõtte või asja mõistmine millegi muu kaudu, kusjuures kahe nii-öelda võrreldava asja vahel peab leiduma mingi hulk sarnasusi, sest ainult nii on metafoor arusaadav. Näiteks väljendis maa oli kaetud valge vaibaga öeldakse lume kohta valge vaip, sest lumi katab maad ühtlaselt nagu vaip põrandat.

Metonüümia on keelenähtus, kus mõtte edasi andmiseks kasutatakse terviku asemel selle osa, näiteks öeldakse tavaliselt loen Shakespeare’i, mitte loen Shakespeare’i kirjutatud näidendit – samas on kõigile mõistetav, et lihtsalt autori nime mainides (osa), mõtleme tegelikult tema kirjutatud teost (tervikut).

(Foto: Pixabay)

Mismoodi aga on siis sarnased näiteks probleemi nägemine ja tahvli nägemine klassiruumis?

Lahendus ei ole tegelikult mitte nendes nähtavates objektides endis, vaid selles, milline on nägemine.

Näiteks on üks nägemise kui meele tunnuseid selle objektiivsus. Tajume seda, mida silmaga näeme, kõige kindlamalt. Kui midagi on võimalik näha, on see tavaliselt ka kinnitus sellele, et see midagi eksisteerib siin, praegu ja sellisel kujul.

Samuti lisab objektiivsust see, et nägemiskogemus on jagatav. Kaks sama koha peal seisvat inimest näevad reeglina sama asja. Kui me midagi mõistame, on see meie jaoks samuti midagi kindlat, midagi, mis on meie jaoks fakt. Keegi, kes mõistab asju samamoodi nagu meie, jagab meie vaatepunkti. Seega kuigi füüsiliselt ei ole võimalik probleemi näha, on võimalik seda probleemi mõistmise kogemust mõtestada läbi nägemise, kuna nende kahe tegevuse vahel leidub hulk sarnasusi.

Samas vaeva näeme jällegi teistmoodi. Kui probleemi nägemine on seotud nägemise kui aistingu objektiivsuse ja selle jagatavusega, siis vaeva nägemisest või paremate päevade nägemisest saame rääkida tänu sellele, et nägemine on maailma kogemine. Fookustades ainult seda ühte nägemise aspekti – kogemist – saame verbi nägema kasutada ka üldiselt kogemisest rääkides.

Kusjuures, ka tajuverbidega tundma ja maitsma on võimalik väljendada üldist kogemist, rohkem uurimist vajab aga see, miks me näeme vaeva, aga tunneme muret ja maitseme vabadust.

Füüsilise ja abstraktse kohtumispunkt

Niimoodi arutledes selgub, et nendel pealtnäha kentsakatel väljenditel on olemas oma sisemine loogika ja põhjendatus. Meid ümbritseva abstraktse maailma mõtestamine on motiveeritud meie igapäevasest füüsilisest käitumisest, nagu sai põhjendatud seda, miks nägemine on seotud teadmise ja mõistmise valdkonnaga. Teiste sõnadega öeldes – selline keele/tähenduse seletamine järgib kehastumuse (ingl embodiment) põhimõtteid.

Keele kehastumus hõlmab keelt tervikuna – grammatikast sõnavarani.

Meie keel on selline nagu ta on just seepärast, et meil on selline keha nagu meil on, et meid ümbritseb just selline füüsiline maailm, nagu see on.

Üles liikumine seostub millegi positiivsega ning alla liikumine negatiivsega, kuna meie kehad on vertikaalsed – maas lamamine on halb, kuna nii oleme haavatavad, püsti seismine viitab tervele ja aktiivsele füüsilisele kehale. Siin võib mõelda sellistele väljenditele nagu see tõstis mu tuju või ta tegi mu mõtte maha.

Tajume tulevikku enda ees olevana ja minevikku selja taga olevana, kuna ka füüsilises ruumis ettepoole liikumine on liikumine tundmatusse, samas kui selja taha jääb juba läbitud teekond ja kogetud ümbrus.

Seega – keel ei ole abstraktne, ülejäänud maailmast eraldiseisev süsteem. Ühenduspunkte meie peamise suhtlemissüsteemi ja selle vahel, milleks seda süsteemi kasutame, on palju rohkem, kui esmapilgul tundub. Katsugem siis teinekord mõelda, milliseid sõnu, miks ja kus kasutame, ja võib-olla näha seoseid meid ümbritseva füüsilise ja mitte-füüsilise maailma vahel.

Autor Mariann Proos tegeleb doktoritöös tajuverbide ja nende erinevate tähendustega. Tajuverbi „nägema“ ja selle erinevate tähenduste kohta saab lisa lugeda tema magistritööst.