Komöödia üle võib naerda kaks korda, või kasvõi aastaid. Liigutav draama võib pisara välja imada ka kümnendal vaatamisel. Kuid kaks korda sama koha peal karta, kaks korda sama asja peale ehmatada – see ei ole inimloomuse osa.

Lisaks vananeb õudusfilm kõige kiiremini. Veelgi hullem: vana õudusfilm deformeerub tihti komöödiaks, täpsemalt iseenda paroodiaks. Ligi 100 aastat vana Chaplini komöödia mõjub sageli realistlikumalt, kui 15 aastat tagasi vändatud õudusfilm, mida vaadates ometigi kunagi lõdisetud sai. Vaeslaps filmikunsti maailmas, on õudusfilm alati justnagu midagi alaväärset ja mittetõsiseltvõetavat.

Inimene kardab iga põlvkonnaga aina vähem ning leida uusi ideid või kuvandeid, mis meid hirmu tundma paneks, on aina raskem.

Kuid kõik see on ka põhjuseks, miks on õudusfilm oma olemasolu õigustuseks väljendusvahendite otsinguil teistest žanritest arenemisvõimelisem ja leidlikum. Õudusloome kuvand on läbi saja aasta käinud läbi pika tee. Esimestest õudusfilmidest, mis üritasid kõike näidata, on jõutud filmideni, mis ei näita suurt mitte midagi, jättes õuduse meie alateadvuse hooleks.

Rohkem kui efektidele pööratakse tänases õudusfilmis tähelepanu atmosfääri loomisele – läbi valgustuse, kaameranurkade ja muusikalise kujunduse. Kuigi traditsiooniline filmitegemine on saanud tõsise konkurendi odavate, käsikaameraga metsas või koopas filmitud esimeses isikus reportaažfilmide näol, on klassikaline atmosfääri loomine ülimalt mahukas ja kallis protsess.

Seega, kui üritada väga lühidalt vastata, mis teeb õudusfilmist õudse, ütleksin vaid ühe sõnaga: see on raha.

Loengus võib näha katkendeid Mart Sanderi 2016. aasta sügisel valminud õudusfilmist “Behind the Random Denominator”.