Hoidjakeelel on terve hulk kindlaid tunnuseid, näiteks kõrge hääletoon, lühikesed laused, puhtad ja pikendatud häälikud, pisendussõnad ning kordused. See võimaldab luua lapsega emotsionaalselt lähedane side, n-ö pääseda talle lähedale, püüda tema tähelepanu, aidata tal keeleüksustest aru saada ja keelt omandada ehk talle keelt õpetada.

Kas isside ja emmede ninnutamine on erinev?

Helen Kõrgesaare doktoritöö keskendub eesti hoidjakeelele. Ta uuris, kuidas eesti täiskasvanu lapsega räägib, missuguseid keelelisi vahendeid ta vestluses kasutab ja kuidas ta seejuures lapse keelelist arengut toetab. Tähelepanu on pööratud peamiselt hoidjakeele pragmaatikale ja püütud selgitada, miks täiskasvanu kõneleb lapsega just nii, nagu ta seda teeb.

USA ja Ühendkuningriigi psühholoog Ray Cattell on välja toonud, et inimesed näivad olevat umbkaudu võrdselt kaheks jagunenud – nendeks, kes kasutavad lapsega kõneldes nn titekeelt, ja nendeks, kelle meelest näib see labane olevat. Teise grupi meelest tundub see n-ö ninnutamine olevat justkui viis aheldada oma laps infantiilsesse olekusse ning et sama lihtne on õpetada lapsele selgeks sõna koer kui kutsu.

Cattelli sõnul kasutab enamik täiskasvanuid lastega kõneldes hoidjakeelt, analüüsimata põhjuseid, miks nad seda teevad.

Isade hoidjakeele lausungid on emade omast keskmiselt kahe sõne võrra lühemad, ehkki nende täiskasvanule suunatud lausungid on ühepikkused – nii pikenevad emade lausungid täiskasvanuga rääkides kahe ja isade omad koguni nelja sõne võrra võrreldes lapsele suunatud kõne omadega.

Kui täiskasvanule suunatud kõne koosneb ligi 80 protsendi ulatuses väidetest, siis lapsele suunatud kõnes on neid alla 50−60 protsendi, ent siiski rohkem kui kõiki teisi lausungitüüpe. Kõrgesaare uuringust tuleb välja, et nii emad kui isad kasutavad üsna ühesuuruseid kõnekoguseid ning nii isad kui emad kasutavad oma kõnes samaväärselt küsimusi ja väiteid.

Helen Kõrgesaare tööst selgus, et hoidjakeel on dünaamiline nähtus ehk see muutub koos lapse vanusega. Varajase perioodi hoidjakeelde kuulub hulgaliselt onomatopoeetilisi ehk helisid jäljendavaid ja matkivaid sõnu, mida jääb lapse vanemaks saades üsna kiiresti vähemaks. Selle võrra pikemaks ja keerukamaks muutuvad aga hoidjakeele lausungid.

Hoidjakeelt igas keeles polegi

Samas, mitte igas keeles ei kasutata hoidjakeelt: on kultuure, milles last suhtluspartnerina ei arvestata või teda koguni ignoreeritakse, kuni ta ise rääkima õpib. Teada on aga ka see, et mõlemal juhul omandavad lapsed emakeele enam-vähem samal ajal ja sama moodi.

Helen Kõrgesaart huvitas tema doktoritöös aga ka küsimus, milline on eesti keelele ja siinsele kultuuriruumile omane hoidjakeel. Arvestades erinevate kultuuriruumide mõju siinsele keelele, võib mõju olla nii idast kui läänest.

"Uurimistulemustest selgus, et eesti isad ja emad kasutavad lapsega kõneldes keskmiselt sama suurt hulka lausungeid, kuid emade lausungid on isade omadest pikemad. Kindlasti ei saa aga väita, et emad oleksid direktiivsemad kui isad või vastupidi," selgitas Kõrgesaar.

Eesti hoidjakeelt, nagu hoidjakeelt üldse, iseloomustab selle varajases perioodis üldine kahesilbiliste kõnetaktide kasutamine ning täiskasvanule suunatud kõne lausungitest lühemad ja lihtsamad lausungid, milles on hulk kordusi ja käske.

Ta lisas, et võrreldes vene ja leedu hoidjakeelega on eesti hoidjakeel võrdlemisi küsimustevaene ja eesti täiskasvanu kasutab oma kõnes pigem sagedasi korduseid. Seda, mida näiteks leedu või vene täiskasvanu teeb küsimustega – annab tagasisidet, parandab valesti öeldud lausungit, täpsustab öeldut, juhib vestlust jne.

"Nende tulemuste taustal paigutub eesti hoidjakeel pigem prantsuse ja austria saksa hoidjakeele, mitte aga balti ja slaavi keelte kõrvale, mis on meile geograafiliselt lähemal."

Helen Kõrgesaare hoidjakeele alane doktoritöö sündis vajadusest kaardistada täpsemalt eesti hoidjakeele uurimismaastikku. Töös antakse ülevaade hoidjakeelest eri kultuurides, kirjeldatakse eesti hoidjakeele olemust ja dünaamikat ning pakutakse välja uurimisvaldkonna jaoks kohandatud terminivara.

Kas teadsid et:

• hoidjakeelt mõjutab näiteks vanema sugu ja vanus, lapse sünnijärjekord, vanemate kultuuriline taust ning pere sotsiaalmajanduslik staatus ja lapse kasvukeskkond.
• hoidjakeele rikkalik morfoloogia ehk eri vormide hulk ergutab lapsi muutelõppe kiiremini omandama kui vaese morfoloogiaga sisendkeel ning lapsed, kes kasvavad üles morfoloogiliselt rikkalikumas keelekeskkonnas, kannavad need teadmised üle ka kirjalikku keelde.
• lapsed, kes on paremad kõnelejad, on ka kirjutades tugevamad.

Helen Kõrgesaare doktoritöö tulemused on Eestis esmased ja tööga on loodud tugev vundament valdkonna edasisele uurimisele.

Doktoritööd "Eesti hoidjakeele pragmaatilised erijooned ja dünaamika ning mõju lapse keele arengule" juhendas professor Reili Argus, oponendid on Tartu ülikooli professor Renate Pajusalu ja Tartu ülikooli teadur Sirli Zupping.