Oscar Venter Briti Põhja-Columbia ülikoolist leidis kolleegidega, et aastatel 1992—2009 kasvas inimeste poolt planeedile jäetava jälje suurus umbes üheksa protsenti. Planeedi rahvaarv kasvas samal ajal 23 protsenti, mil maailma majanduse maht on toonasest enam kui 1,5 korda suurem. Seega on iga inimese poolt jäetav keskmine jälg väiksem kui minevikus.

Kuigi töö näib seeläbi vihjavat, et majanduse ja rahvastiku kasv ning planeedile jäetav jälg pole võrdelises seoses, puudub samas pikaajalisem võrdlusmoment. Üleilmsel skaalal hinnati jalajälje suurust alles 1990. aastate alguses. Autorid lisavad, et absoluutarvudes on olnud kasv häirivalt kiire.

Kokkuvõtlikult kasvas jalajälg perioodil 71 protsendil planeedi pinnast. Keskmist kasvu tirivad allapoole jõukamad ja suhteliselt väikese korruptsioonitasemega riigid. Elaniku kohta on näitaja aga endiselt arengumaadest kõrgem. Liigirikastes troopikariikides on jalajälje suurus kasvanud seevastu sama ajaga enam kui 20 protsendi võrra.

Venter toob kolleegidega välja, et inimesed on olulisel määral muutnud 97 protsenti planeedi kõige liigirikkamatest piirkondadest, mis on koduks vähemalt hävimisohus 1500 taime- ja 14le selgroogseliigile. Inimmõjust täielikult puutumata on vaid üheksa protsenti maismaa pinnast. Aastal 1993 oli näitaja veel 23 protsenti. Lõviosa puutumata jäänud piirkondadest moodustavad kõrbed, tundra- ja taigaalad ja raskesti ligipääsetavad, sh Amazonase džunglid, mis paistab silma linnu-, imetaja- ja kahepaikserikkuse poolest.

Venter leiab kolleegidega tulemuste põhjal, et üleilmsel tasemel oleks mõistlik keskenduda inimmõjust puutumata jäänud liigirikastele piirkondadele. Samal ajal loodavad autorid, et inimeste poolt avaldatav surve väheneb aja jooksul ka arengumaades. Paraku pole võimalik täpselt hinnata, kui palju tööstusriigid oma praegusele elujärjele jõudmist ümbritsevat loodust omal ajal kurnama pidid ja kui suure osa ökoloogilisest jalajäljest saab kirjutada nende arvele.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.