Aedades pesakastide kasutamine annab kergesti selgust, kas ja kui palju on sellega lindude arvukus tõusnud – kui enne linde ei olnud, kuid pärast pesakastide paigaldamist on mitmed liigid olemas, võib arvata, et seni puudusid lindudele soodsad õõnsused.

Siiski on üksiku aia näitel raske teha suuremaid järeldusi ja vastata küsimusele, kas pesakastide kasutamisel õõnelindude pesitsustihedus ikkagi tõuseb. Vastuse annavad Edela-Eesti metsad Kilingi-Nõmme ümbruses, kuhu paigaldatud tuhatkonda pesakasti on Tartu ülikooli linnuökoloogid juba aastakümneid seiranud.

Sealsetes metsades on pesakastidel rasvatihaste pesitsustihedusele positiivne mõju. Pesakastideta aladel leht- ja okasmetsades on pesitsevate rasvatihaste pesitsustihedus ühe loenduskilomeetri kohta vastavalt 1,8 ja 0,2 paari. Lisades metsa pesakastid, tõuseb lehtmetsas pesitsevate paaride arv 2,9 korda (5,2 paarini) ja okasmetsas 16,5 korda (3,3 paarini).

Suur pesitsustiheduse tõus okasmetsas on ootuspärane, sest looduslikke sobilikke õõnsusi napib. Kuid ka lehtmetsas, mis on rasvatihaste eelistatud elupaik, kasvab pesitsustihedus ning seda ilmselt seetõttu, et pesakastid võivad sageli olla kvaliteetsemad (suuremad, kuivemad, turvalisemad) kui looduslikud õõnsused. Teadusuuringute tulemuste valguses võib lindude pesitsusrohkuse soosimiseks kindlasti soovitada pesakastide kasutamist nii koduaias kui ka metsades.

Ökoloogiast on teada, et pesitsustiheduse suurenedes võivad ilmneda ka negatiivsed mõjud – ökolõks on üheks neist. Koduaias ei pruugi neid mõjusid täheldada, sest aedades napib sageli usaldusväärsete järelduste tegemiseks pesakaste või neis pesitsevaid linde. Pealegi eeldavad täpsemad uuringud sageli lindude püüdmist või nende mõningal määral segamist pesitsemise ajal, mis on aga reeglina teadlaste pärusmaa.

Ökolõks on nähtamatu ja selle olemasolu selgub reeglina alles pärast põhjalikke uuringuid. Ökolõksuks nimetatakse olukorda, kus näiliselt on linnu jaoks olemas kõik vajalikud tingimused soodsaks pesitsemiseks, kuid ometigi läheb isenditel halvasti ning nende sigimisedukus arvatavalt soodsas elupaigas on kehv.

Pesakastide kasutamine võib ökolõksu tekitada üsna hõlpsasti – piisab vaid arutul hulgal kastide panemisest lindudele soodsasse kohta. Lõksu toimemehhanismideks on evolutsiooniliselt juurdunud ning raskesti eiratavad otsustusreeglid, milleks rasvatihase puhul võib olla näiteks õõnsuste olemasolu. Evolutsiooniliselt on rasvatihased pesitsenud piisaval arvul õõnsusi ja poegade kasvatamiseks toitu pakkuvates lehtmetsades, seega on juurdunud seos soodsate pesakohtade ja eduka pesitsuse vahel. Kuna lisaks rasvatihastele meeldib ka paljudele teistele linnuliikidele lehtmetsades pesitseda, võib sinna pesakaste lisades pesitsustihedus kasvada piirini, kus poegade kasvatamiseks ei jagu enam piisavalt toitu. Eriti ohtlikuks võib lõks kujuneda suhteliselt väikestes metsatukkades, mis on muust metsamaastikust isoleeritud näiteks põllumaadega.

Seda, et just lehtmetsad võivad teatud tingimustel ökolõksuks muutuda, näitavad ka uuringud Edela-Eestist, kus lehtmetsades pesitsevate rasvatihaste pesitsusedukus on madalam kui okasmetsas. Samal ajal mõjuvad aga okasmetsadesse lisaks paigutatud pesakastid rasvatihastele positiivselt, kuna sellega avanevad neile võimalused seni kasutamata ressursi – okasmetsades elavate putukate – kasutamiseks.

Rasvatihaste näitel oleme üsna hästi saanud teadlikuks ühest võimalikust ökolõksu tekkemehhanismist, millele jälile saamine võttis aga paraku mitmeid aastaid. See üks ökolõksude omadus ongi: nad on salakavalad ja raskesti märgatavad. Enne pesakastide ülesseadmist peab hoolikalt mõtlema, kas, kui palju ja kuhu neid panna, et kasu asemel lindudele mitte kahju teha.

Tartu ülikooli linnuökoloogi Marko Mägi teadusuudis ilmus Eesti ornitoloogiaühingu aasta linnu veebipesas eoy.ee.