Praegu uuritakse vana kirjakeele tekste elektrooniliste töövahenditega ja tekstikorpuste põhjal. Ka sõnastikutöö toimub poolautomaatselt – selline metoodika võimaldab süsteemselt läbi töötada suuri tekstihulki. Infotehnoloogia areng on vanade tekstide laiemasse käibesse toomise ja uurimise varasemast tunduvalt lihtsamaks muutnud. Kui veel 20. sajandi keskpaiga uurijad iseloomustasid vanade allikate keelekasutust enamasti tekstidest silma jäänud huvitavate üksiknähtuste põhjal, siis tänapäeval on võimalik analüüsida allikaid üksikasjalikult ja katvalt. Sellist tekstide sõnavara täielikult hõlmavat metoodikat on kasutatud ka Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vana kirjakeele töörühmas vanade tekstide sõnastike koostamisel (“Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997), “Georg Mülleri jutluste sõnastik” (2000), “Heinrich Stahli tekstide sõnastik” (2015)).

Need sõnastikud loovad silla vanimate, raskesti kättesaadavate ja keerukalt tõlgendatavate tekstide ning tänapäevaste kasutajate vahele ja muudavad vana materjali hõlpsamini hoomatavaks. Huvilistele on kasutatavad ka vana kirjakeele korpus, millel tänapäevane uurimistöö põhineb, ja vanade sõnastike andmebaas.

Iga säilinud tekst on kõnekas

16. sajandist, mida loetakse eesti kirjakeele algusajaks, on säilinud vaid lühikesi juriidilisi ja usulisi tekste, mis on enamjaolt käsikirjalised. Esimesest säilinud trükisest, Wanradti ja Koelli katekismusest (1535), on säilinud vaid 11 katkendlikku lehekülge, mis siiski annavad aimu 16. sajandi esimese poole kirjaviisist, vormistikust ja lauseehitusest.

Näiteks näeme, et omastava käände vormide lõpus on sageli veel käändelõpp -n (sen asyan ‘selle asja’) või kaasaütleva käände lõpu -ga asemel on kasutusel kaassõna kaes (loe: kaas) (tachtman kaes ‘tahtega’). Seega annavad ka vanimad lühikesed ja fragmentaarsed tekstid võimaluse jälgida kirjakeele tava kujunemist.

Kirjakeel kui raamatukeel

17. sajandist on säilinud juba rohkem tekste, seal hulgas trükitud mõjukaid kirikukäsiraamatuid ja jutlusekogusid, mille keelekasutuse puhul tuleb siiski veel arvestada tõlkelisusest tuleneva võõrmõjuga. Ometi kajastavad need stiililt nõudlikud usutekstid kirjakeele tava muutumist. Kui varasemates kirjutistes mõjutas eesti keele kasutust alamsaksa keel, siis 17. sajandi põhjaeestilistes tekstides on peamiseks eeskujuks ülemsaksa keel. Tolleaegsete mõjukate kiriklike trükistega kujuneb välja omapärane saksa keelest mõjutatud kirjakeel, mille loovad küll peamiselt saksa emakeelega pastorid, kuid mis on suunatud eestlasest kuulajale-lugejale. See keelekuju mõjutab arusaama kirjakeelest kui raamatukeelest pikaks ajaks.

17. sajandi esimese poole mõjukaimaks autoriks ja eesti kirjakeele alusepanijaks peetakse Heinrich Stahli (u 1600 – 1657), Tallinnas sündinud autoriteetset kirikutegelast, kes on ühtlasi ka esimese eesti keele grammatika autor. Tema keelekasutus mõjutas ka varasemat piiblitõlketraditsiooni ning jäi eeskujuks peaaegu 17. sajandi lõpuni. Stahli usuteostest on säilinud neljaosaline kirikukäsiraamat (1632–1638) ja kaheosaline jutlusteraamat (1641–1649).

Tema tekstide keelekasutus on väga hea indikaator eesti kirjakeele kujunemistava kirjeldamisel, sest säilinud on umbes 2000 lehekülge trükitud eesti-saksa rööptekste. Tänu rööptekstile on võimalik jälgida oma ja võõra ainese suhet nii sõnavaras, vormistikus kui ka lauseehituses.

Vanema kirjakeele sõnavara rikkus

Stahli keelekasutusest ja seega ühtlasi 17. sajandi esimeseks pooleks välja kujunenud eesti kirjakeelest võimaldab hea ülevaate saada vana kirjakeele töörühmas kollektiivselt valminud ja 2015. aastal Tartu ülikooli kirjastuse väljaandena ilmunud “Heinrich Stahli tekstide sõnastik”. Selles on tänapäevaste märksõnade alla paigutatud kõik Stahli teostes leidunud eestikeelsed sõnad.

Mida selline sõnastik tänapäeva lugejale pakub? Eeskätt sissevaate 400 aasta tagusesse keelekasutusse nii sõnavara, vormistiku kui ka lausestuse seisukohalt.

On huvitav näha, missugused sõnad on olnud 17. sajandi raamatukeeles sagedased või haruldased ning kuidas on sõnade tähendus aja jooksul muutunud. Võimalik on jälgida vormikasutust, kirjaviisi varieerumist ning lausete ülesehitust.

Stahli eestikeelsetest tekstidest on sõnastiku tarbeks märksõnastatud 321 688 sõna, nende hulgas on erinevaid tekstisõnu 12 600. Sõnaraamatus on kõik need tekstisõnad paigutatud 2819 märksõna alla, kust tänapäeva lugejal on neid hõlbus leida. Peaaegu pool märksõnadest kuulub nimisõnade hulka, umbes viiendik on tegusõnad ja seitsmendik omadussõnad.

Sagedamate nimi- ja omadussõnade kasutus on tingitud tekstide temaatikast, nagu näitavad neli sagedamat nimisõna jumal, issand, inimene ja patt ning neli sagedamat omadussõna püha, hea, suur ja õnnis.

Ainult ühel korral kasutatud sõnu on üle 500, nende hulgas näiteks vanad omasõnad asti ’kuni’, kooldes ’täiesti, koguni’, kuitao ’kuidas’, parahellis ’praegu’; laensõnad aaloe, loorber, svamm; tuletised ajalisti ’aegsasti’, ahnustelema ’ahnitsema’, mullalik ’maine’. Selliste vaid üks kord esinevate tekstisõnade hulgas leidub kindlasti ka neid, mis on sattunud Stahli teksti mõnest tema kasutada olnud vanemast käsikirjast. Seda tüüpi sõnaharulduste uurimine võimaldab välja tuua autori eripära ja vanade tekstide omavahelisi pärilussuhteid.

Kirjakeele arengu järjepidevus

Sõnastiku kujul süstematiseeritud materjal toob esile, missugused sõnad olid 17. sajandi põhjaeesti kirjakeeles tavalised ja mis haruldased. On näha, et enamik tollasest sõnavarast on kasutusel ka tänapäeva eesti keeles. See osutab kirjakeele järjepidevusele ja kinnitab ühtlasi, et 17. sajandi tekstid ei ole kirjakeele traditsiooni mõttes midagi eraldiseisvat. Alates kirjakeele algusaegadest on traditsioon olnud pidev ja vanu usutekste võib kindlasti pidada tänapäevase kultuurkeele eelkäijaks.

Lisaks sagedusandmete võrdlemisele saab sõnastiku põhjal järeldusi teha tavalisemate sõnamoodustusviiside kohta. Näiteks kasutab Stahl tänapäevalgi levinud tuletusvõimalusi, nagu lik-liiteliste omadussõnade moodustamist (kiitlik ’kiiduväärne’, kuuljalik ’kuulekas’, mõõtlik ’mõõdetav’), us-liiteliste nimisõnade moodustamist (tapetus ’tapmine’, koitus ’koit(mine)’, paistus ’paiste; sära’) või ta-liiteliste tegusõnade loomist (nõrgutama ’langetama; maha rõhuma’, suretama ‘tapma’).

Palju on huvitavaid liitsõnu, näiteks kalivägi ’vägilane’, lõviauk ’lõvikoobas’, lendvamees ’lohemadu’, ilmatallus ’maapind’, selgemesi ’kärjemesi’. Haruldastest vanadest sõnadest, mida muudes vanades tekstides ei leidu, esinevad Stahlil näiteks kartse ’värske; julge’, pöörel ’pöörane, rumal’, kerplema ’võitlema’, natt ’madu’, saajeldama ’sajatama’. Esimest korda eesti kirjakeeles esineb tema teostes sõna Eestimaa.

Stahli tekstid on sõnavaralt väga rikkad ning tema tekstide sõnastik võiks pakkuda äratundmisrõõmu ja huvitavaid leide igale keelehuvilisele, aga miks mitte näiteks sõnavarauuenduslikku inspiratsiooni ka tänapäeva autoritele.

Ehkki vanema kirjakeele tekstid ei ava meile tollase suulise keele kõiki eripärasid, võimaldavad need pilguheitu peaaegu viie sajandi tagusesse mõtte- ja keelemaailma. Säilinud tekstide sõnavara ja vormistiku põhjal saame teha järeldusi tollase eesti keele kohta ning mis peamine – jälgida sajandite jooksul kirjakeeles kehtinud tavasid ja kokkuleppeid, kirjakeele püsivaid ja muutlikke nähtusi. Vanad tekstid avavad meile harukordse silla minevikku, kust tänapäevaste uurimismeetoditega on võimalik veel palju huvitavat leida.