Räägime lähemalt muinasjuttude ja tõsielusarjade seostest. Kuidas sai alguse teie huvi selle temaatika vastu?

Mulle on huvi pakkunud just tänapäeva folkloor ning samuti kõiksugused meediaeksperimendid, mida tõsielusarjad kahtlemata on. Muinasjuttude ja tõsielusarjade kokkupuutepunkt on just see, et sarjades osalemist reklaamitakse kui muinasjutulist kogemust. Osalejatele lubatakse pea täielikku elupööret: sa tuled sarja, kohtad seal kedagi ja elu muutubki. Siin on näiteks sarjad, kus käib inimeste paaripanek – “Abielus esimesest silmapilgust”, “Maamees otsib naist”, “Üksikvanem otsib kaaslast", "Armastust otsides" jne. Samuti kehtib see sarjade kohta, mis muudavad peategelase välimust – näiteks "Minu imeline muutumine".

See sajaprotsendiline elumuutus, millega sarju reklaamitakse, on justkui muinasjutu retoorika. Näiteks nö poissmehesarjades on valijaks mees, ent naine on passiivses rollis. See on omane just muinasjutule, kus tuleb prints valgel hobusel ja päästab neiu nigelast, vaesest ja igavast elust, muutes seda pea 180 kraadi.

Taoliste sarjade loojad ilmselt kasutavad teadlikult stereotüüpe ja klišeesid, sest need töötavad?

Jah, see tuli välja ka mitmetest temaatilistest artiklitest. USA meediauurija Jennifer L. Pozner näiteks on rõhutanud, et naistel on ikkagi selline valge kleidi unistus, mis on nende ellu tulnud just muinasjuttude mõjul. Nad unistavad mehest, kes tuleb ja rabab nad jalust maha oma sarmi, rikkuse või sotsiaalse positsiooniga ning viibki nad altari ette.

Selliseid stereotüüpilisi unistusi on käsitlenud aastakümneid tagasi ka ameerika folklorist Linda Dégh, artiklis “Ilu, jõukus ja võim. Naiste karjäärivõimalused rahvajuttudes, muinasjuttudes ja tänapäeva meedias”, mis on ilmunud ka eesti keeles. See arusaam töötab, kuna on piisavalt naisi, kes tahavad seda kogeda ja teevad selleks viimase meeleheitliku sammu, minnes sellisesse sarja osalema.

Järjelikult muinasjutu retoorika kaudu mingite asjade reklaamimine ikkagi töötab. Kui mõelda Eesti sarjale “Unistuste printsess” siis selle reklaamis küsiti, kas eesti naine on ikka piisavalt vinge, et väärida rikast välismaa meest. See on suhteliselt šovinistlik lähenemine asjale, aga siiski oli selles sarjas piisavalt osalejaid.

Samas jätab stereotüüpide kasutamine eelkõige nooremale publikule vale mulje?

Seda küll, aga soolistest stereotüüpidest kubisevad juba muinasjutud. Võtame või Tuhkatriinu, kes läheb ballile ja kelle ainus trump on välimus, millesse prints tõenäoliselt armub. Tegelikult ei ole Tuhkatriinu muinasjutu mõnes variandis kõik nii roosiline, seal on prints tulnud kingakesega ja see sobib hoopis Tuhkatriinu võõrasõe jalga. Prints on sellega rahul, sest ta ei vaadanudki Tuhkatriinut kui isiksust, vaid kui lihtsalt ilusat naist, ning loomulikult ei tunne ta teda ära. Selle balli jooksul nad ilmselgelt ei jõudnudki üksteisega väga põhjalikult tutvuda.

Just sellised soolised stereotüübid, kus mees on kangelane ja naine peab olema lihtsalt kuulekas, töökas ja ilus, on juba muinasjuttudes paika pandud. Tõsielusarjad on lihtsalt selle muinasjuttudest üle võtnud ja püüavad seda veel 21. sajandil täiesti tõsimeeli näidata kui midagi, mis peaks olema iga naise unistus.

Kas taolisi stereotüüpe on võimalik ka mõneti muuta või peaks kultuur selleks väga palju teisenema?

Kuidas seda öeldagi… Ega päris tavaline, “keskmine” inimene vist tänases Eestis tõsielusarjas ei osale, sinna lähevad pigem näiteks väga noored, natuke ullikesed või siis tõesti vanemad inimesed, kes loodavad just telesaatest abil endale kaaslase leida. Vaatasin hiljuti Ameerika esimese aasta versiooni sarjast “Abielus esimesest silmapilgust”. See oli äärmiselt sümpaatne saade, kus osalejate valik oli suurem, kui Eesti versiooni puhul. Osalejad olid väga hästi valitud, nad olid pühendunud ja sümpaatsed inimesed ning kaks paari neist jäigi kokku.

Sellised eksperimendid võivad absoluutselt töötada, aga mulle tundub, et neis sarjades pigem rõhutakse sellele, mida osalejatel või ka vaatajatel ei ole. Neis näidatakse, et inimestel on mingi puudus. Ka muinasjuttude puhul on samamoodi – näiteks peategelasel mingi puudus või probleem, mida hakatakse loo käigus kõrvaldama. Tundub, et eesti sarjades osalejatesse suhtutakse kommentaarides skeptiliselt, kui mitte halvasti. Kuna Eesti on nii väike, siis päris tavaline inimene tõsielusarjadesse minna ei taha ja ehk seepärast on osalejate kontingent natuke teistsugusem.

Siin on näiteks sarjad, kus on tegu imelise muutumisega: võetakse naine, kes pole oma välimusega rahul ja siis asuvad tema kallal tööle plastikakirurgid. Eelmainitud Pozner on öelnud, et pigem vajaks need ebakindlad inimesed psüühilist abi, kui seda, et keegi nende nina pool sentimeetrit lühemaks teeb.

Läbi kogu kasutatava retoorika jäetakse mulje, et neil inimestel on midagi viga, nad ei sobitu iluideaaliga, nad peaksid midagi endas muutma ja sellega muutub totaalselt ka nende elu. Tegelikult ei pruugi seda aga juhtuda.

Kuivõrd võetakse taoliste sarjade loomisel eeskuju muinasjuttude endi struktuurist ning elementidest, kui mõtleme siin näiteks Vladimir Proppi imemuinasjuttude struktuurimudelile?

Võib eeldada, et seda tehakse. Proppil on väga sageli üheks tegelasrolliks lõpus välja ilmuv valekangelane, kes võtab kangelase koha üle – õigemini püüab seda teha. Tõsieluseriaalides on väga palju seda, kus lõpu eel tuleb jokker, kes pole kogu asja kaasa teinud, ent korraga on ta sarjas väga heal positsioonil. Ilmselgelt töötab neid sarju välja suurem grupp inimesi ja selleks, et vaatajate psüühikat piisavalt mõjutada, on seal taga üsna läbimõeldud, läbiproovitud mõjuvat lähenemist.

Muinasjutulike võtete kasutamist, näiteks hea ja kurja vastandamist võime igapäevaselt näha ju ka tavameedias?

Üks küsimus seisnebki selles, et kas duaalne maailmapilt ongi ainus, mille läbi saab maailma analüüsida, olles kinni hea ja kurja vahelistes võitlustes?

Mulle meenus just näide, kuidas ühes USA “Poissmehe” sarja hooajas hakkas peaosaline neiut kaotama ja järgmises osas tehti talle ülesandeks naine tagasi võita. Tema siis külvas tüdruku üle juveelidega, saatis talle uhke kleidi ja sõitis vinge limusiiniga treppi, selle asemel, et näidata, kui tore inimene ta oma iseloomult on. Ta arvas, et ainuke võimalus naist endale saada on osta talle juveelid. Selline lähenemine just peegeldabki muinasjuttudele omast stereotüüpset hoiakut meeste ja naiste rollidesse.

Paratamatu on vist ka see, et taoline meedia poolt tekitatud reaalsus hakkab ennast publikus taaslooma?

Vist küll, sest õpime ju elumudelid ikkagi filmidest või seriaalidest, ilmselt keskmine inimene õpib filmidest seda tänapäeval rohkem, kui raamatutest.