Pool sajandit rasvatihaseuuringuid Eestis. Milline ökolõks varitseb rasvatihast lehtmetsas? ({{commentsTotal}})

Eestis juba ligikaudu pool sajandit kestnud rasvatihase – tänavuse aasta linnu – uuringuid ja põnevaimaid tulemusi tutvustab sel nädalal ilmuvas intervjuusarjas Tartu ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd.

Millisteks etappideks võiks jagada rasvatihaste uurimise ajaloo Eestis ja millised uurijad neid etappe iseloomustavad?

Selle ajaloo võib jagada selgelt kaheks osaks.

Esimene etapp kestis 1971. aastast kuni 1990. aastate alguseni. See oli süsteemile alusepaneku ja selle väljaarendamise aeg. Hakati koguma sigimisbioloogiat ja rännet puudutavat massandmestikku ning tegema esmaseid üldistusi.

Selle alguse juures oli Henn Vilbaste, hiljem vedasid ja arendasid uurimist edasi tema elutöö väärikas jätkaja Agu Leivits ning ka Henn Vilbaste poeg Enn. See oli ka tõeline ekspansiivse uurimise aeg, mil töös osalesid paljud vabatahtlikud abilised nii Pärnumaalt kui ka teistest maakondadest üle kogu Eesti. Tollaste uuringute tulemusi avaldati trükis vähe ning peamiselt eesti- ja venekeelsetes kohaliku tähtsusega kogumikes.

Teine etapp on kestnud aga 1990. aastatest siiani. See on mitmesuguste eksperimentaaluuringute ajajärk, mille tulemusi on regulaarselt tutvustatud üleilmses teadusmaailmas – oleme avaldanud soliidsetes rahvusvahelistes ajakirjades üle 70 eelretsenseeritud teadusartikli. Maailma teised teadlased on neid artikleid omakorda oma töödes kasutanud ja neile üle 2000 korra viidanud.

Selle etapi põhiuurijad on olnud TÜ zooloogia osakonna linnuökoloogide rühm, see tähendab mina, Peeter Hõrak, Indrek Ots, Vallo Tilgar, Marko Mägi ja Priit Kilgas koos oma paljude kraadiõppuritega. Viimastel aastatel on meie uurimisrühma koosseisus uurinud rasvatihast väga tulemuslikult ka meie Läti kolleegid Indriķis Krams ja Tatjana Krama.

Meie uuringute alguses tõi eelmise uurimisetapi hindamatu kogemustepagasi meieni Agu Leivits, varasem Nigula looduskaitseala teadur ja nüüdne Keskkonnaameti looduskaitsebioloog. Ta osales ka välitöödes, oli meie esimeste artiklite kaasautor ning see inimene, kes viis kogu eelmise etapi materjali digitaalsele kujule. Tema panust meie uuringute käimalükkamisse on raske üle hinnata. Oma energilisuse, töövõime, entusiasmi ja eruditsiooni poolest ei jää ta oma mentorist Henn Vilbastest millegi poolest maha.

Toon ühe iseloomuliku näite Agu pühendumusest. Ühel pesitsusperioodi hommikul tuli Agu metsast välitöödelt ja ütles, et katsuge nüüd paar tundi ilma temata hakkama saada, kuna ta peab korraks Pärnusse sõitma. Pärastlõunal marssis ta mulle aga juba jälle metsa vahel kummikutes vastu. Hiljem tuli välja, et Agu oli vahepeal naise võtnud. Perekonnaseisuametist oligi muide tema esimene käik olnud tööriistapoodi, et osta välitöövarustust. Sellest abielust sündis kaks poega, kes on samuti tublid noored teadlased ja osalenud meie rasvatihaseuuringuteski. Rasvatihane pesal vaatab ärevalt uurijale silma. (Foto: Erakogu)

Millised on olnud rasvatihaste uurimise suunad Eestis ja põhilisemad tulemused läbi aegade?

Kuna suundi on olnud palju ja need on tihti omavahel põimunud, on nende eristamine päris raske ülesanne.

Üks suund, mis algas juba 1970. aastail, on pikkade aegridade kogumine sigimisbioloogiliste põhinäitajate (pesitsusaeg, kurna suurus, lennuvõimestumise edukus jms) kohta, samuti lindude rõngastamine, et selgitada nende liikumist ja sugulussuhteid. Need aegread on osutunud väärtuslikuks kasvõi praegu tehtavate kliimamuutuse uuringute kontekstis.

1980.–1990. aastail oli paljude meie uuringute eesmärk see, et hakata paremini mõistma evolutsioonilisi ja ökoloogilisi mehhanisme, mis mõjutavad linnumunade ja muude pesitsusnäitajate varieeruvust.

1990. aastate teisel poolel näitasime esimest korda eksperimentaalselt, et üks tegur, mis subboreaalses regioonis piirab metsalindude pesitsemist, on kaltsiumi kättesaadavus elupaikades. See tõdemus aitab meil paremini aru saada lindude elupaigavalikust ja muudest käitumisotsustest.

2000. aastail aitasid meie tihaseuuringud välja töötada ja täiustada uusi meetodeid selle kohta, kuidas vereproovide alusel hinnata lindude tervise- ja toitumusseisundit. Neid meetodeid oleme edaspidi nii meie ise kui ka teised maailma teadlased rakendanud selleks, et katseliselt uurida, millised tegurid õieti mõjutavad linnu tervist. Neid tulemusi saab kasutada ka näiteks looduskaitseuuringutes, millega hinnatakse populatsioonide üldseisundit.

Samal kümnendil avaldasime hulga uurimusi, milles püüdsime esimeste seas maailmas selgitada kollase sulestikuvärvuse ning seda tingivate karotinoidide rolli linnu tervise, sigimisedukuse ja partnerivaliku kontekstis.

Ikka veel samal kümnendil arendasime terves reas publikatsioonides tunduvalt edasi tollal väga uudset ökolõksu teooriat. Uurides erinevates elupaikades põhjalikult tihaste toitumiskäitumist, korduvpesitsemist ja tervisenäitajaid, selgitasime, miks areaali ehk levikuala äärealal võib liigi poolt eelistatud elupaigas teatud tingimustel kujuneda ökolõks, kuigi sama eelistus areaali keskosas on igati kasulik. Ka ökolõksu kontseptsioon on äärmiselt oluline looduskaitse planeerimisel.

Päris eelmise kümnendi lõpus raksatas maailmas nagu välk selgest taevast jälle uus suund – bakterite rolli uurimine lindude käitumise evolutsioonis. Selle tegi võimalikuks revolutsioon molekulaarsete meetodite arengus. Liitusime ka selle suunaga kohe alguses ja jätkame siiani. See avas meile täiesti uue ja seni tundmatu maailma, mille tõelisest tähtsusest polnud alles hiljuti veel kellelgi aimu.

Samuti jätkub meil teine äärmiselt uus, põnev ja paljutõotav suund – lindude isiksuseomaduste ja stressikäitumise varieeruvuse põhjuste ja tagajärgede uurimine.

Meie rühma tugev külg on algusest peale olnud see, et me vaatleme lindude käitumist seoses mitmesuguste hormoonide ja muude biokeemiliste tegurite tasemega organismis. Kõige uuem alasuund selles valdkonnas on käitumise molekulaarne geneetika, mille kohta oleme avaldanud ka juba esimesed artiklid.

Kahtlemata ei ole see loetelu ammendav. Peale rasvatihase on meie uurimisrühm enamuse kirjeldatud ajast tegelenud veel kahe mudelliigi, must-kärbsenäpi ja rohevindi uurimisega. See kõik koos on aidanud kaasa üldistuste tegemisele väikeste värblindude bioloogia kohta.

Millised faktid või uued teadmised rasvatihase kohta on teid ennast aegade jooksul kõige rohkem üllatanud?

Võib-olla see, et avastasime, et meie piirkonnas on rasvatihaste sigimisedukus lehtmetsaelupaigas, mida nad ise selgelt eelistavad, tegelikult väiksem kui okasmetsas. See tähendab, et tihased võivad lehtmetsa elama asudes sattuda ökolõksu.

Okasmetsas uhiuues pesakastis õnnestub rasvatihasel pesitsemine tihti pareminigi kui lehtmetsas. (Foto: Erakogu)

Miks siinses lehtmetsas sigimisedukus ikkagi väiksem on?

Ilmselt on kujunenud rasvatihase lehtmetsaeelistus ajalooliselt välja liigi areaali lõunapoolsematel aladel. Meie kandi lehtmetsad on aga tavaliselt kunagistele põldudele ja heinamaadele tekkinud sekundaarsed lepa- ja kasenoorendikud ning need on toitumisolude poolest midagi hoopis muud kui Kesk- ja Lääne-Euroopa tammikud ja pöögimetsad. Okasmetsas on linde hõredalt, kuna seal on lehtmetsaga võrreldes puudus sobivatest pesaõõnsustest. Samas on okasmetsa toidubaas tegelikult suve jooksul püsivam kui lehtmetsas. Lehtmetsas on kevaditi pesitsust alustada kergem, sest munakoore moodustamiseks vajalikke kaltsiumirikkaid tigusid leiab lind sealt palju lihtsamalt.

Pannes lehtmetsa üles pesakaste, suurendab inimene asustustihedust seal veelgi – on ju pesakast rasvatihase jaoks väga atraktiivne pesakoht. Nii satuvadki põhjapoolsete alade tihased lehtmetsas nii-öelda tiheduslõksu, kus neid hakkab kimbutama toidupuudus, ning hea algus asendub sageli kaunis kibeda lõpuga.

“Pool sajandit rasvatihaseuuringuid Eestis” on intervjuusari, milles TÜ loomaökoloogia professor Raivo Mänd räägib Eestis juba ligi pool sajandit kestnud rasvatihaste uuringutest ja põnevaimatest tulemustest. Eile ilmunud intervjuust "Pool sajandit tagasi tehtud tihaseuuringud pakuvad nüüd väärtuslikke teadmisi kliima mõju kohta" saime teada, kes on legendaarne tihaseuurija Henn Vilbaste, ja homme räägib Raivo Mänd rasvatihaste intelligentsusest.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: