Pool sajandit tagasi tehtud tihaseuuringud pakuvad nüüd väärtuslikke teadmisi kliima mõju kohta

Rasvatihane pesal vaatab ärevalt uurijale silma. (Foto: Erakogu)
20.01.2016 8:21
Rubriik: Loodus

Eestis juba ligikaudu pool sajandit kestnud rasvatihase – tänavuse aasta linnu – uuringuid ja põnevaimaid tulemusi tutvustab sel nädalal ilmuvas intervjuusarjas Tartu ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd.

Eile ilmunud intervjuusarja esimeses osas rääkis Mänd, miks rasvatihased meelitasid ta lainepritsmevahuse ja kajakakisase mere äärest hoopis metsa sääskede ja puukide keskele. Täna räägib ta 20. sajandi Eesti tuntuimast rasvatihaseuurijast Henn Vilbastest.

Henn Vilbaste algatas 1971. aastal lindude rände uurimise kõrval tihaslaste pesitsusökoloogia jälgimiseks laiaulatusliku operatsioon "Parus”. Kogutud andmestik oli omal ajal ja on ka praegu oma suure mahu ja tulemuste poolest ainulaadne. Mis selle nii erakordseks teeb?

See oli erakordne esiteks seetõttu, et tollal oli isegi läänemaailmas alles äsja hakanud kiiresti arenema kvantitatiivne populatsiooniökoloogia. Eesti linnuteadlaste sellised uurimissuunad nagu kajakate ja tihaste demökoloogia ehk populatsiooniökoloogia (kajakate uurimist juhtis Sven Onno ja tihaste oma Henn Vilbaste) olid teadusmetodoloogiliselt ja ajastuselt täiesti maailma tasemel ehk eesliinil, nagu nüüd armastatakse öelda.

See oli tähelepanuväärne ka põhjusel, et meie raudse eesriide taga olnud teadus oli jõudnud selleks ajaks juba lääne omast isoleeruda. Kuigi kahjuks ei pääsenud siinsed uuringutulemused nimetamisväärselt rahvusvahelise teadusüldsuseni, hoidsid need Eesti linnuökoloogia teaduslikku pinnast kobedana paremate aegade tulekuks.

Ainulaadsuse üks aspekte tuleneb asjaolust, et Nõukogude Liidus oli loodusteadlastel suurepärane võimalus koguda mahukaid originaalandmete pikki aegridasid, ilma et oleks vahepeal eriti pidanud muretsema nende analüüsi ja publitseerimise pärast. Publish or perish- ehk avalda või sure-põhimõte tollal ei kehtinud, või õigemini kehtis, kuid publitseerimiseks piisas juba mõneleheküljelise kirjutise avaldamisest sisuliselt eelretsenseerimata kogumikus.

Kirjutiste sisu ja tase sõltus põhiliselt teadlase enda südametunnistusest ja kutseuhkusest ning tihti olid need pelgalt kokkuvõtlikud algandmete tabelid. Seda asjaolu ära kasutades kogunesidki nõukogude ajal tohutud läbitöötamata ökoloogiliste andmete aegread, mis läänes oli enamasti mõeldamatu.

Need andmemassiivid on tihti siiani säilinud ja hakanud hiljuti leidma kasutust näiteks kliimamuutuste mõju retrospektiivsel uurimisel. Ka Pärnumaa tihaseandmeid on juba kasutatud rahvusvahelistes koostööprojektides.

Suurte andmemahtude kogumist soodustas omakorda see, et nõukogude ajal olid paljud tegevused keelatud või piiratud. Seevastu looduse, eriti lindude uurimine oli teotahteliste inimeste jaoks üks väheseid apoliitilisi ja suisa soositud eneseteostusvõimalusi.

Nii oligi suhteliselt kerge kaasata linnuteaduslikesse projektidesse rohkesti koolinoori ja vabatahtlikke. Nõukogude aja õpilased olid üldiselt väga distsiplineeritud ning teaduse ja teadlaste maine oli kõrge. Tänu sellele võis abilistelt eeldada teaduslikust metoodikast ranget kinnipidamist ning nende kogutud andmete kvaliteedis pole põhjust kahelda.

Just selliste ettevõtmiste kaudu jõudis mõnigi tulevane ornitoloog teadusse. Näiteks sai minu tee ornitoloogiasse tugeva tõuke osalemisest operatsioonil "Larus”, mis oli kajakauurimise analoog eespool nimetatud operatsioonile "Parus”.

Henn Vilbaste. (Foto: Erakogu)

1970. aastate alguses suuroperatsioonis “Parus” osalenud ornitoloog Aivar Leito on meenutanud, et tal on veel praegugi silme ees Henn Vilbaste naerunägu, kui see tutvustas vaimustunult uuringu esimesi andmeid ja tulemusi. Mis uued teadmised need olid, mis teadlastele toona rõõmu tegid ja millist rolli mängivad need teaduses praegu?

Küllap tuli see naerunägu eeskätt rõõmust, et niivõrd suur projekt, mis jättis oma mahult seljataha ka enamiku lääne omi, oli korralikult käima läinud. Igal aastal saadi hulgaliselt selliseid uusi andmeid, mida siin maailmanurgas ei olnud keegi varem kogunud.

Vilbaste oli ka rõõmus, et iga sellise uue ettevõtmise puhul said järjest paremini lahendatud ootamatult esile kerkivad loendamatud metodoloogilised küsimused. See oli lõputu leiutamise ja mujal kasutatud meetodite oma oludele kohandamise aeg.

Samamoodi tegi rõõmu, kui näiteks selgus, et siitkandist kogutud andmed kinnitasid varem Lääne-Euroopas leitut selle kohta, et värvulised, sealhulgas tihased, on väga paaritruud olevused. See lükkas ümber mõnegi väga mõjuka Vene ornitoloogi väited, nagu paaritruudus tihastel peaaegu puuduks ja nagu vahetaksid siinsed linnud paarilist enamasti isegi ühe hooaja jooksul.

Heameelt võis pakkuda ka see, kui hakkas selgemaks saama noorlindude sünnijärgse hajuvuse ning tihaste rännuulatus ja muster. Nimelt tuli mõnevõrra üllatuslikult välja, et linnades ja muudes asulates pesitsevad tihased on valdavalt paiksed, samas kui loodusmaastikel pesitsevad tihased rändavad tihti kümneid või isegi sadu kilomeetreid. See asjaolu andis Vilbastele võrdlemisi originaalse idee hakata eristama niinimetatud ökoloogilisi populatsioone.

Kuna need ja paljud muudki ideed ja leiud rahvusvahelisse teaduskirjandusse kahjuks ei jõudnud, tuleb tollaste uuringute peamiseks rolliks tänapäeva teaduse seisukohalt pidada esiteks seda, et need valmistasid ette pinna rahvusvahelistele standarditele vastavale teadustööle, millele mindi üle iseseisvumise taastamise järel. TÜ linnuökoloogid ei pidanud alustama tühjalt lehelt, vaid said kasutada hiilgavalt ettevalmistatud uurimisala ning tohutut aastate jooksul kogunenud kogemus- ja teadmispagasit. Viimase tõelist väärtust oskab hinnata ainult välibioloog.

Teiseks, nagu juba öeldud, muutub nõukogude aja andmestik retrospektiivsete rahvusvaheliste uuringute seisukohast ajaga järjest väärtuslikumaks. Sarnases mahus andmeid ei olnud ju siinsest piirkonnast enne kogutud, ent nagu meiegi töörühma tulemused on näidanud, ei pea mitu Lääne-Euroopas varem välja töötatud lindude pesitsuskäitumise mudelit siinse kandi puhul paraku hästi paika.

Rasvatihase pojad pesas. (Foto: Erakogu)

Rasvatihaste uurimine oli Henn Vilbaste elutöö. Pärnumaa metsades oli selleks üleval 14 000 pesakasti, milles rõngastati kõik tihasepojad, pesalt püüti ka vanalinnud. Milline on teie mälestus Vilbastest – milline teadlane ta oli ning mis teda tihaste ja lindude juures laiemalt kõige rohkem köitis?

Henn Vilbaste oli tohutult energiline ja väsimatu inimene, kes ei istunud kunagi käed rüpes. Kogu see suur tihaslaste uurimise programm, mille ta käima lükkas, oli talle kui looduskaitseala direktorile tegelikult üks kõrvalharrastus. Direktoriamet nõudis palju rutiinset hädavajalikku tööd, kuid tema rahutu ja ettevõtlik loomus ei lubanud tal kunagi ainult sellega piirduda. Tema kolba all sündisid aina uued ideed ja ettevõtmised, mille ta kohe ka käima lükkas.

Muidugi sobib siinkohal juhtida jälle tähelepanu nõukogude süsteemi omapärale: see, et looduskaitseala direktor sai märgatava osa nii enda kui ka oma kolleegide tööajast ning looduskaitsele ette nähtud ressurssidest kulutada ühe tavalise mitteohustatud linnuliigi uurimisele (ja seda väljaspool looduskaitseala piire), oli vist küll võimalik ainult Nõukogude Liidus, rahu tema põrmule.

Vilbaste oli kahtlemata eelkõige Teadusorganisaator ja Naturalist – mõlemad suure algustähega – ning märksa vähem niinimetatud tõsiteadlane.

Mäletan, kui ta mulle tunnistas, et tihaste püüdmine ja rõngastamine on talle eelkõige sport, mitte teadus.

Ta avaldas “Paruse” tulemuste kohta küll üsna palju kirjutisi, kuid nagu nõukogude ajal tavaline, ei vastanud need teadusartikli standarditele. Küll aga paistis neist selgelt välja see, kuivõrd hästi – läbi ja lõhki – ta tundis oma uurimisobjektide käitumist ning loodust laiemalt.

Inimesena oli Henn Vilbaste humoorikas ja tore. Aeg-ajalt oli ta väidetavalt ka konfliktne, kuid minul oli temaga küll üksnes sõbralik ja vastastikku lugupidav suhe.

“Pool sajandit rasvatihase uuringuid Eestis” on intervjuusari, milles TÜ loomaökoloogia professor Raivo Mänd räägib Eestis juba ligi pool sajandit kestnud rasvatihase uuringutest ja põnevaimatest tulemustest. Homme ilmuvast intervjuust saame teada, mis on rasvatihaste ökoloogiline lõks ja kus see varitseb.

Kas teadsid, et ...?
• Rasvatihane on arvukaim talilind Eestis. Siin talvitub hinnanguliselt 0,6−1,2 miljonit isendit ja pesitseb 300 000 − 400 000 paari.
• Peale kõige enam levinud rasvatihase elavad Eestis ka sini-, põhja- ja tutt-tihane, salu-, saba- ja musttihane, kõige väiksemal arvul on meil kukkurtihaseid. Viimane on Eestis uustulnuk, kelle esimesed pesad leiti alles 1950. aastate keskel.
• Taigatihast ja lasuurtihast on Eestis kohatud ainult eksikülalistena, esimest teadaolevalt kolmel, teist seitsmel korral. Turkestani rasvatihane, kiivertihane, tammetihane ja lauktihane meie kandis ei pesitse.

Tutvu erinevate tihaseliikide välimuse ja lauluga Eesti ornitoloogiaühingu veebipesas.

Toimetas
Katre Tatrik, Tartu ülikool

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Väike-kärbsenäpp kärbseid näppamas
    Eile

    Mai keskpaigas saabuvad meile Kagu-Aasiast väike-kärbsenäpid. Nii nagu nimigi ütleb, on nad meie kärbsenäppidest väiksemad. „Osooni“ toimetaja Karl Adami kirjeldab oma kohtumisi nende väikeste kärbseid näppavate lindudega.

  • foto
    "Osoon" uuris lähemalt aasta looma
    Eile

    Kuid meie aasta loom pole mitte lihtsalt huvitav modell loodusfotograafidele vaid ka jahiloom, mis tähendab seda, et küllap teavad just jahimehed kõige paremini, kuidas metskitsel läheb.

  • foto
    Hüljes leiab vurrudega üles ka peitu pugenud kala
    Eile

    Hüljes leiab lestakala üles ka siis, kui see poeb liiva alla peitu. Nüüd on saksa teadlased avastanud, et ta teeb seda oma tundlike vurrude abil, tundes imeõrnade veekeeriste järgi ära, kuidas lest liiva all lõpuseid liigutab.

  • foto
    Tee tutvust: verd imev obama ja "Trumpi soenguga" koiliblikas
    20.01

    Reedel ametist lahkuv Barack Obama on vähemalt tema järgi nimetatud liikide arvu järgi teadlaste hulgas populaarseim USA president. Mehe nime kannab üks seeneliik ja kaheksa loomaliiki. Donald Trump saab aga juba enne ametisse asumist kirjutada enda arvele kaks liiki.

  • foto
    Enamikku primaate ähvardab väljasuremisoht
    20.01

    Inimese suurim suguselts loomariigis on suures hädaohus. Suure rahvusvahelise ülevaateuuringu andmetel ähvardab väljasuremine tervelt 60 protsenti kõigist esikloomaliste ehk primaatide seltsi kuuluvatest liikidest, kolmel neljandikul primaadiliikidest väheneb aga arvukus.

  • foto
    Namiibia nõiaringide saladus hakkab lahenema
    19.01

    Namiibia kõrbe täpistavad korrapäraste ''nõiaringide'' päritolu on pannud inimesi kukalt kratsima juba sajandeid. Kuigi nüüdseks on selge, et nende taga pole taevased jumalad või maa-alused draakonid, kogub nende olemuse üle peetav teaduslik debatt alles hoogu. Uus uurimus vihjab, et oma tõetera võib olla sees mõlema peamise leeri poolt pakutaval selgitusel.

  • foto
    Keeruka elu juured võivad peituda asgardite seas
    18.01

    Rootsi mikrobioloogide juhitud teadlasrühm on leidnud terve rea päristuumsetele sarnanevaid ürge. Skandinaavia jumalate järgi nimetatud arhedes võib peituda võti, kuidas arenesid suhteliselt lihtsa ehitusega mikroobidest taimed, loomad ja lõpuks ka inimesed.

  • foto
    Tiigrid saaks Kesk-Aasiasse tagasi tuua
    18.01

    Ka Kesk-Aasias elas kunagi tiigreid. Nüüd väidab rühm teadlasi olevat täiesti mõeldava, et kunagi võiks seal jälle tiigreid elada.

  • foto
    Talv võib olla rasvatihase geneetilise materjali segisti
    17.01

    Väljanägemiselt on kõik Euroopas elutsevad rasvatihased väga sarnased, kuid kas sarnane on ka isendite geneetiline taust?

  • foto
    Mis häält teeb mets-lehelind?
    16.01

    "Osooni" toimetaja Karl Adami näitab ja kirjeldab oma kohtumisi metsades siristava mets-lehelinnuga.

  • foto
    "Osoon": milleks on tarvis säilitada muuseumis putukaid või luid?
    16.01

    „Osoon“ käis Tartu loodusmuuseumi tagatubades ja vaatas aastakümnete jooksul bioloogide kogutud putukaid, loomi ja taimi. Aga kui kõik seesugune info on tänapäeval digitaalselt olemas, siis miks seda kõike veel muuseumikogudes hoida?

  • foto
    Reportaaž Peeter Suure merekindluse katakombide liblikatest
    16.01

    Peeter Suure nimelise merekindluse käikude süsteem rajati 20. sajandi alguses. Sellest on Laagris säilinud umbes kolm kilomeetrit, mis on looduskaitse all. Inimesed on selle koha hüljanud, kuid siin liblikad on selle võtnud kasutusele talvitumiseks. „Osoon“ uuris, millised liblikaliigid katakombides talvituvad ja kui sügavale nad on läinud.

  • foto
    Teadlased äratasid nupuvajutusega hiirtes tapjainstinkti
    15.01

    Ühel hetkel jagab hall hiireke rahulikult puuri võrreldavalt stoilise kilgiga. Teisel hetkel rebib ta putukal ilma pikemalt mõtlemata pea otsast. Ainult sellepärast, et laborant pani ühe nupuvajutusega tehislikult tööle käputäie looma ajurakke. Rühm teadlasi on jälile saanud neuronivõrgustikele, mis vastutavad hiirte ajus jahipidamisinstinkti eest.

  • foto
    Araabia kohvipuu genoom sai järjestatud
    14.01

    Enam kui 70 protsenti maailmas joodavast kohvist on jahvatatud araabia kohvipuu, Coffea arabica, ubadest. Nüüd on ameerika teadlased välja selgitanud selle kohvipuuliigi täieliku geenijärjestuse.

  • foto
    Haapsalus saab näitusel näha 40 liiki okaspuude käbisid
    13.01

    Haapsalu raamatukogus avati näitus, kus on väljas 40 liiki okaspuu käbid kogu maailmas.

  • foto
    100 sekundi video: mis on ookeanide hapestumine?
    13.01

    Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teadur Georg Martin selgitab, mis on Läänemerd ähvardav uus hädaoht ehk merevee hapestumine, mida seni peeti peamiselt maailmamerede probleemiks.

  • foto
    Kukeseen kuulutati aasta seeneks
    10.01

    Lisaks aasta loomale ja linnule on alates esmaspäevast Eestil ka aasta seen. Eesti mükoloogiaühingu välja antav tiitel kuulub sedapuhku kukeseenele.

  • foto
    "Osoon" esitleb: kääksuva häälega pikaealised mardikad
    09.01

    Suvisel ajal võib niitudel, metsades ja suisa koduaedades kohata sadu erinevaid liike putukaid. Peale kõrvaharkide ja lepatriinude jäävad silma pikkade tundlatega putukad – siklased, keda Eestis on üle 100 liigi. “Osoon” tutvustab neid ebamaise välimuse ja häälega mardiklasi lähemalt.

  • foto
    Maanteeamet palus teadlaste abi põtrade liikumise jälgimiseks
    09.01

    Tallinna-Tartu maantee Kose ja Mäo vaheline lõik ehitatakse 4-realiseks. Selle jaoks on aga oluline teada, kus ja kuidas liiguvad nendel aladel loomad. Nii paluski maanteeamet kümne põdra jälgimiseks abi Tartu ülikooli zooloogidelt.

  • foto
    Saurusemunad haudusid kaua
    04.01

    Dinosaurused munesid. Kuid kui kaua nende munad pärast munemist haudusid, kuni neist väikesed saurusehakatised välja koorusid? Tuleb välja, et üsnagi kaua.

  • foto
    Linnastumine röövib inimkonnalt viljakat põllumaad  
    03.01

    Linnad neelavad maad. Aina hoogsama linnastumise tulemusel kaob maailmas 2030. aastaks 300 000 ruutkilomeetrit viljakandvat pinda. Teadlaste prognoosi kohaselt kaovad sealjuures just need maatükid, mis on ülemaailmsest keskmisest kaks korda viljakamad. Sellise arengu all kannatavad kiiresti kasvavad Aasia ja Aafrika piirkonad.

  • foto
    Galerii: mida teha Eesti metallidega?
    03.01

    Kui me räägime tavapärastest Eesti maavaradest, siis ikka mõeldakse kas põlevkivi, turvast, liiva, kruusa või karbonaatseid kivimeid. Mõned julgevad mainida fosforiitigi, aga metallidest tavaliselt juttu ei tehta, kirjutab Tartu ülikooli geoloogia osakonna külalisprofessor Alvar Soesoo. Soesoo töötab ka ülikooli maapõueressursside arenduskeskuses MAREK.

  • foto
    Sipelgas oskab õiget tööriista valida
    02.01

    Tundub, et mõned sipelgad on veel targemad, kui me seni arvasime.

  • foto
    Rasvatihane – generalist või hoopis spetsialist?
    29.12

    Liike võib ökoloogiliselt jagada spetsialistideks ja generalistideks. Kui spetsialistid on kohastunud kindlate keskkonnatingimustega ning kiirete muutuste toimudes võib neil liikidel raskeks minna, siis generalistid suudavad toime tulla väga mitmesugustes oludes – nii linnas kui ka maal, soojas ja külmas, metsas ning lagedamal alal.

  • foto
    Kompetentsikeskus muudab ka marjakestad väärtuslikuks kaubaks
    2016

    Eesti toidusektori jätkusuutlikkuse tagamisel on võtmeroll kõrgema lisandväärtusega toodete ekspordi suurendamisel. Üks võimalus selleks on arendada koostöös teadlastega funktsionaalseid tervisetooteid.

  • foto
    Teadlased: Napoli lähistel asuv supervulkaan hakkab üles ärkama
    2016

    Itaalia ja Prantsusmaa teadlased avalikustasid teisipäeval oma pikaaegse uuringu tulemused, mille kohaselt on Napoli linna lähistel asuv kaldeera taas üles ärkamas ning lähenemas kriitilisele survepunktile, mis omakorda võib tuua kaasa aktiivse supervulkaani.

  • foto
    Šimpansite abivalmidus võib taanduda omakasupüüdlikkusele
    2016

    Inimeste lähisugulastest šimpansid ilmutavad samasuguses olukorras võrreldavat soovi oma liigikaaslastele kahju teha ja neid aidata. Tulemused vihjavad, et prosotsiaalne käitumine ja soov teiste heaolu parandada on midagi inimestele ainuomast.

  • foto
    Inimeste peeniseluule andis viimase hoobi monogaamia  
    2016

    Paaritumise ja oma geenide levitamise edukust kasvatava luukese kadumiseni viis inimeste puhul lisaks keskmisest lühemale suguühtele kalduvus monogaamiale, leiavad Londoni ülikooli kolledži teadlased.

  • foto
    Ibeeria ilvese genoomijärjestus aitab haruldust kaitsta
    2016

    Hispaania teadlased on ära järjestanud ibeeria ilvese, ühe maailma kõige ohustatuma kaslase genoomi. Selgus, et nagu kardetigi, on selle looma genoom ülimalt vaesunud. Liigisisene geneetiline mitmekesisus on ibeeria ilvesel isegi väiksem kui teistel ohustatud liikidel nagu kukkurkurat või tuttiibis.

  • foto
    Tartu ülikooli teadlased avastasid taimede süsihappegaasi tajumise alustalad
    2016

    Piisava valguse ja vee olemasolul suudavad taimed toota atmosfääri süsihappegaasist orgaanilist ainet. See on kogu loomse elu alus maal. Samas teatakse veel suhteliselt vähe sellest, kuidas süsihappegaas taimede veekasutust ja kasvu mõjutab. Selles on aidanud olulist selgust luua Tartu ülikooli teadlased. Uued teadmised aitavad kaasa teadmistepõhise põllumajanduse arengule ja võimaldavad aretada vettsäästvaid toidutaimi, mis on saagikad ka kõrge süsihappegaasi tasemega keskkonnas.