Pool sajandit tagasi tehtud tihaseuuringud pakuvad nüüd väärtuslikke teadmisi kliima mõju kohta

Rasvatihane pesal vaatab ärevalt uurijale silma. (Foto: Erakogu)
20.01.2016 8:21
Rubriik: Loodus

Eestis juba ligikaudu pool sajandit kestnud rasvatihase – tänavuse aasta linnu – uuringuid ja põnevaimaid tulemusi tutvustab sel nädalal ilmuvas intervjuusarjas Tartu ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd.

Eile ilmunud intervjuusarja esimeses osas rääkis Mänd, miks rasvatihased meelitasid ta lainepritsmevahuse ja kajakakisase mere äärest hoopis metsa sääskede ja puukide keskele. Täna räägib ta 20. sajandi Eesti tuntuimast rasvatihaseuurijast Henn Vilbastest.

Henn Vilbaste algatas 1971. aastal lindude rände uurimise kõrval tihaslaste pesitsusökoloogia jälgimiseks laiaulatusliku operatsioon "Parus”. Kogutud andmestik oli omal ajal ja on ka praegu oma suure mahu ja tulemuste poolest ainulaadne. Mis selle nii erakordseks teeb?

See oli erakordne esiteks seetõttu, et tollal oli isegi läänemaailmas alles äsja hakanud kiiresti arenema kvantitatiivne populatsiooniökoloogia. Eesti linnuteadlaste sellised uurimissuunad nagu kajakate ja tihaste demökoloogia ehk populatsiooniökoloogia (kajakate uurimist juhtis Sven Onno ja tihaste oma Henn Vilbaste) olid teadusmetodoloogiliselt ja ajastuselt täiesti maailma tasemel ehk eesliinil, nagu nüüd armastatakse öelda.

See oli tähelepanuväärne ka põhjusel, et meie raudse eesriide taga olnud teadus oli jõudnud selleks ajaks juba lääne omast isoleeruda. Kuigi kahjuks ei pääsenud siinsed uuringutulemused nimetamisväärselt rahvusvahelise teadusüldsuseni, hoidsid need Eesti linnuökoloogia teaduslikku pinnast kobedana paremate aegade tulekuks.

Ainulaadsuse üks aspekte tuleneb asjaolust, et Nõukogude Liidus oli loodusteadlastel suurepärane võimalus koguda mahukaid originaalandmete pikki aegridasid, ilma et oleks vahepeal eriti pidanud muretsema nende analüüsi ja publitseerimise pärast. Publish or perish- ehk avalda või sure-põhimõte tollal ei kehtinud, või õigemini kehtis, kuid publitseerimiseks piisas juba mõneleheküljelise kirjutise avaldamisest sisuliselt eelretsenseerimata kogumikus.

Kirjutiste sisu ja tase sõltus põhiliselt teadlase enda südametunnistusest ja kutseuhkusest ning tihti olid need pelgalt kokkuvõtlikud algandmete tabelid. Seda asjaolu ära kasutades kogunesidki nõukogude ajal tohutud läbitöötamata ökoloogiliste andmete aegread, mis läänes oli enamasti mõeldamatu.

Need andmemassiivid on tihti siiani säilinud ja hakanud hiljuti leidma kasutust näiteks kliimamuutuste mõju retrospektiivsel uurimisel. Ka Pärnumaa tihaseandmeid on juba kasutatud rahvusvahelistes koostööprojektides.

Suurte andmemahtude kogumist soodustas omakorda see, et nõukogude ajal olid paljud tegevused keelatud või piiratud. Seevastu looduse, eriti lindude uurimine oli teotahteliste inimeste jaoks üks väheseid apoliitilisi ja suisa soositud eneseteostusvõimalusi.

Nii oligi suhteliselt kerge kaasata linnuteaduslikesse projektidesse rohkesti koolinoori ja vabatahtlikke. Nõukogude aja õpilased olid üldiselt väga distsiplineeritud ning teaduse ja teadlaste maine oli kõrge. Tänu sellele võis abilistelt eeldada teaduslikust metoodikast ranget kinnipidamist ning nende kogutud andmete kvaliteedis pole põhjust kahelda.

Just selliste ettevõtmiste kaudu jõudis mõnigi tulevane ornitoloog teadusse. Näiteks sai minu tee ornitoloogiasse tugeva tõuke osalemisest operatsioonil "Larus”, mis oli kajakauurimise analoog eespool nimetatud operatsioonile "Parus”.

Henn Vilbaste. (Foto: Erakogu)

1970. aastate alguses suuroperatsioonis “Parus” osalenud ornitoloog Aivar Leito on meenutanud, et tal on veel praegugi silme ees Henn Vilbaste naerunägu, kui see tutvustas vaimustunult uuringu esimesi andmeid ja tulemusi. Mis uued teadmised need olid, mis teadlastele toona rõõmu tegid ja millist rolli mängivad need teaduses praegu?

Küllap tuli see naerunägu eeskätt rõõmust, et niivõrd suur projekt, mis jättis oma mahult seljataha ka enamiku lääne omi, oli korralikult käima läinud. Igal aastal saadi hulgaliselt selliseid uusi andmeid, mida siin maailmanurgas ei olnud keegi varem kogunud.

Vilbaste oli ka rõõmus, et iga sellise uue ettevõtmise puhul said järjest paremini lahendatud ootamatult esile kerkivad loendamatud metodoloogilised küsimused. See oli lõputu leiutamise ja mujal kasutatud meetodite oma oludele kohandamise aeg.

Samamoodi tegi rõõmu, kui näiteks selgus, et siitkandist kogutud andmed kinnitasid varem Lääne-Euroopas leitut selle kohta, et värvulised, sealhulgas tihased, on väga paaritruud olevused. See lükkas ümber mõnegi väga mõjuka Vene ornitoloogi väited, nagu paaritruudus tihastel peaaegu puuduks ja nagu vahetaksid siinsed linnud paarilist enamasti isegi ühe hooaja jooksul.

Heameelt võis pakkuda ka see, kui hakkas selgemaks saama noorlindude sünnijärgse hajuvuse ning tihaste rännuulatus ja muster. Nimelt tuli mõnevõrra üllatuslikult välja, et linnades ja muudes asulates pesitsevad tihased on valdavalt paiksed, samas kui loodusmaastikel pesitsevad tihased rändavad tihti kümneid või isegi sadu kilomeetreid. See asjaolu andis Vilbastele võrdlemisi originaalse idee hakata eristama niinimetatud ökoloogilisi populatsioone.

Kuna need ja paljud muudki ideed ja leiud rahvusvahelisse teaduskirjandusse kahjuks ei jõudnud, tuleb tollaste uuringute peamiseks rolliks tänapäeva teaduse seisukohalt pidada esiteks seda, et need valmistasid ette pinna rahvusvahelistele standarditele vastavale teadustööle, millele mindi üle iseseisvumise taastamise järel. TÜ linnuökoloogid ei pidanud alustama tühjalt lehelt, vaid said kasutada hiilgavalt ettevalmistatud uurimisala ning tohutut aastate jooksul kogunenud kogemus- ja teadmispagasit. Viimase tõelist väärtust oskab hinnata ainult välibioloog.

Teiseks, nagu juba öeldud, muutub nõukogude aja andmestik retrospektiivsete rahvusvaheliste uuringute seisukohast ajaga järjest väärtuslikumaks. Sarnases mahus andmeid ei olnud ju siinsest piirkonnast enne kogutud, ent nagu meiegi töörühma tulemused on näidanud, ei pea mitu Lääne-Euroopas varem välja töötatud lindude pesitsuskäitumise mudelit siinse kandi puhul paraku hästi paika.

Rasvatihase pojad pesas. (Foto: Erakogu)

Rasvatihaste uurimine oli Henn Vilbaste elutöö. Pärnumaa metsades oli selleks üleval 14 000 pesakasti, milles rõngastati kõik tihasepojad, pesalt püüti ka vanalinnud. Milline on teie mälestus Vilbastest – milline teadlane ta oli ning mis teda tihaste ja lindude juures laiemalt kõige rohkem köitis?

Henn Vilbaste oli tohutult energiline ja väsimatu inimene, kes ei istunud kunagi käed rüpes. Kogu see suur tihaslaste uurimise programm, mille ta käima lükkas, oli talle kui looduskaitseala direktorile tegelikult üks kõrvalharrastus. Direktoriamet nõudis palju rutiinset hädavajalikku tööd, kuid tema rahutu ja ettevõtlik loomus ei lubanud tal kunagi ainult sellega piirduda. Tema kolba all sündisid aina uued ideed ja ettevõtmised, mille ta kohe ka käima lükkas.

Muidugi sobib siinkohal juhtida jälle tähelepanu nõukogude süsteemi omapärale: see, et looduskaitseala direktor sai märgatava osa nii enda kui ka oma kolleegide tööajast ning looduskaitsele ette nähtud ressurssidest kulutada ühe tavalise mitteohustatud linnuliigi uurimisele (ja seda väljaspool looduskaitseala piire), oli vist küll võimalik ainult Nõukogude Liidus, rahu tema põrmule.

Vilbaste oli kahtlemata eelkõige Teadusorganisaator ja Naturalist – mõlemad suure algustähega – ning märksa vähem niinimetatud tõsiteadlane.

Mäletan, kui ta mulle tunnistas, et tihaste püüdmine ja rõngastamine on talle eelkõige sport, mitte teadus.

Ta avaldas “Paruse” tulemuste kohta küll üsna palju kirjutisi, kuid nagu nõukogude ajal tavaline, ei vastanud need teadusartikli standarditele. Küll aga paistis neist selgelt välja see, kuivõrd hästi – läbi ja lõhki – ta tundis oma uurimisobjektide käitumist ning loodust laiemalt.

Inimesena oli Henn Vilbaste humoorikas ja tore. Aeg-ajalt oli ta väidetavalt ka konfliktne, kuid minul oli temaga küll üksnes sõbralik ja vastastikku lugupidav suhe.

“Pool sajandit rasvatihase uuringuid Eestis” on intervjuusari, milles TÜ loomaökoloogia professor Raivo Mänd räägib Eestis juba ligi pool sajandit kestnud rasvatihase uuringutest ja põnevaimatest tulemustest. Homme ilmuvast intervjuust saame teada, mis on rasvatihaste ökoloogiline lõks ja kus see varitseb.

Kas teadsid, et ...?
• Rasvatihane on arvukaim talilind Eestis. Siin talvitub hinnanguliselt 0,6−1,2 miljonit isendit ja pesitseb 300 000 − 400 000 paari.
• Peale kõige enam levinud rasvatihase elavad Eestis ka sini-, põhja- ja tutt-tihane, salu-, saba- ja musttihane, kõige väiksemal arvul on meil kukkurtihaseid. Viimane on Eestis uustulnuk, kelle esimesed pesad leiti alles 1950. aastate keskel.
• Taigatihast ja lasuurtihast on Eestis kohatud ainult eksikülalistena, esimest teadaolevalt kolmel, teist seitsmel korral. Turkestani rasvatihane, kiivertihane, tammetihane ja lauktihane meie kandis ei pesitse.

Tutvu erinevate tihaseliikide välimuse ja lauluga Eesti ornitoloogiaühingu veebipesas.

Toimetas
Katre Tatrik, Tartu ülikool

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Teaduspüük osutab: kalade bioloogiline kell näitab kevadet
    12:19

    “Osoon” sõitis üle Peipsi järve jää Emajõe suudmesse Praaga külla, et kontrollida traditsioonilist kalapüügivahendit, jõemõrda, ning heita pilk teaduspüügi olemusse.

  • foto
    Kimalased suudavad improviseerida ja üksteiselt õppida
    25.02

    Kuigi kimalaste aju on inimeste omast miljoneid kordi väiksem, ei suuda nad mitte ainult liigikaaslasi jälgides üksteiselt õppida, vaid ka vaatluse käigus omandatud võtteid täiustada, näitab briti ja soome teadlaste tehtud uuring.

  • foto
    Mimikri külvab segadust
    22.02

    Mimikri on midagi enamat kui lihtsalt mõne liigi sarnanemine teisele liigile ja tekitab mõnikord segadust ka liigikaaslaste endi vahel. Semiootik Timo Maran avaldas kirjastuses Springer raamatu “Mimicry and meaning”, kus vaatleb mimikrit muuhulgas nii erinevate liikide vahelise ökoloogilise suhtena, kui ka märgisuhet jäljendaja, jäljendatava ja eksitatud looma vahel.

  • foto
    Mediteerivad hiired lähevad rahulikumaks
    22.02

    Mediteerimine vähendab ärevust, langetab stressihormoonide taset ning parandab tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Nii on selgunud inimkatsete põhjal, kuid nüüd tuleb välja, et ka hiirtele võib tõusta meditatsioonist samasugust tulu.

  • foto
    Ämblikud peavad jahti ja paarituvad ka lumel
    21.02

    Tuleb välja, et ka osa ämblikest on talvel aktiivsed ja nad käivad lume peal umbes nagu tavalised lume peal käivad putukad ehk tulevad kas tuulutama või uudishimust, selgitas loodusfotograaf Urmas Tartes "Osoonile".

  • foto
    Ühisujumine süstib delfiinile optimismi
    20.02

    Üheskoos ujudes saavad delfiinid eluusku juurde.

  • foto
    Maanteed suunavad loomade ja taimede evolutsiooni  
    17.02

    Inimene mõjutab maakera looduskeskkonda juba sel määral, et paljud teadlased on hakanud rääkima juba uuest geoloogilisest ajastikust, antropotseenist. Üks mõjutusvahend inimkonna käes on transport. Nüüd on ameerika teadlased teinud ülevaatliku uuringu sellest, kuidas maanteetransport taimede ja loomade evolutsiooni kujundab.

  • foto
    Uus zooloogide blogi mitmekesistab Eesti teaduskommunikatsiooni maastikku
    17.02

    Neli Tartu ülikooli zooloogi avalikustasid eile laiemale lugejaskonnale uue elusloodust ja teadust populariseeriva sisuga blogi. Esimese kahe päevaga tuhandeid kordi loetud teaduslood näitavad, et Eesti avalikkuse jaoks on teadusteemad olulised ning üldauditooriumile suunatud formaat on teretulnud. Grupeering kutsub end ise intrigeeriva nimetusega Zooloogid 2.0.

  • foto
    Sinitihased on asulates rasvatihastest märksa paiksemad
    14.02

    Linnad meelitavad linde ja teisi loomi eriti talvel, sest hoonetest eralduv soojus kütab keskkonda ja aitab loomadel energiat säästa. Lisaks saavad mitmed linnuliigid neil "soojasaartel" kerge vaevaga kõhu täis nii inimese lohakusest laokile jäetud toidupaladest kui ka just lindudele mõeldud toidukohtadelt.

  • foto
    Loodusfotograaf leidis talvelumelt uue putukaliigi
    10.02

    Võiks arvata, et talvises metsas putukaelu ei eksisteeri, aga tegelikult see nii ei ole, selgitab bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes „Osoonis“. Ühtlasi räägib ta loo, kuidas ta endalegi ootamatult püüdis fotole uue taliputuka liigi.

  • foto
    Ravimresistentsuse teket kannustavad tolerantsed bakterid
    10.02

    Antibiootikumresistentsuse tekkes mängivad võtmerolli geenimuutused, mis soodustavad antibiootikumikuuri ajal bakterite kasvukiiruse aeglustumist, leiavad selle levikut uurinud füüsikud.

  • foto
    Eesti mudakivi ehk graptoliitargilliit – kas oht või kasulik maavara?
    07.02

    Eesti graptoliitargilliit tuntakse kui üht vana mudakivi, mis paljudele seostub uraani, kiirguse ja radooniga. Selle kivimi positiivseid ja negatiivseid tahke ning nendega seotud ülikoolidevahelisi uuringuid tutvustavad Alvar Soesoo ja Sigrid Hade Tartu ülikoolist ja Tallinna tehnikaülikoolist.

  • foto
    Kuidas loetakse kokku hunte ja kui täpsed on need andmed?
    06.02

    Kui Soomaal mööda Valgeraba liikuda ja laukajääle vaadata, on selgelt näha, et see on hundi jälgi tihkelt täis. Selle jäljerägastiku järgi on peaaegu võimatu määrata huntide arvu. Ometi peab kuidagi huntide arvu teada saama ja seda käiski "Osooni" võttegrupp uurimas.

  • foto
    Seks lumel ehk tõelised talveputukad
    03.02

    Kevadine ja suvine mets piniseb, sumiseb putukaelust. Kuid on olemas ka tõelised talveputukad, kes ongi aktiivsed just talvel ja ka paarituvad talvel. „Osoonile“ tegi loo talvel paarituvatest putukatest bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes.

  • foto
    Kas tihased on toidumajale truud?
    03.02

    Seda, et tihased on arvukaimad toidumajade külastajad, kinnitavad ka aialinnuvaatluste tulemused. Tihased sagivad vilkalt toidumajade juures varavalges ja lahkuvad hämaruse laskudes ning on pea võimatu kindlaks teha, kes tuli, kes läks, kuhu läks ja kas lind ka tegelikult sama toidumaja juurde tagasi tuleb.

  • foto
    Vaataja küsib: Miks on mõnel taimel inimesest pikem DNA?
    01.02

    Pärast teaduspalaviku saatelõigu "Tants ümber DNA" nägemist tekkis ühel vaatajal küsimus, miks on mõnede organismide DNA pikem kui teistel.

  • foto
    Teadlaste suur küsimus: kuidas kasutada merd merele liiga tegemata?
    01.02

    Merest ammutatakse energiat. Meri pakub võimalust mere-, ranniku- ja kruiisiturismiks. Meres tegeletakse vesiviljelusega, et kasvatada kalu, karpe, vähke ja veetaimi suuremas mahus, kui seda võimaldavad looduslikud keskkonnatingimused. Meri annab mineraale. Tänu merebiotehnoloogiale saame luua näiteks uusi ravimeid, bioplaste, ensüüme, biokütuseid.

  • foto
    Kärbse lendu tüürivad kahesugused tiivalihased
    31.01

    Kärbest püüda ei ole kerge, sest kärbes on väga osav ja vilgas lendaja, kes sooritab tihti järske ja ootamatuid pöördeid. See käib nii tavalise toakärbse kui ka palju pisema äädikakärbse kohta, keda meeldib teadlastele väga uurida. Nüüd ongi ameerika teadlased äädikakärbeste peal välja uurinud, kuidas suudavad need putukad teha lausa lennult nii hästi nii äkilisi manöövreid.

  • foto
    Lõssenkism ehk stalinlik pseudoõpetus bioloogias
    31.01

    1966. aastal toimunud NLKP XXIII kongress tühistas ametlikult ühe selleks ajaks juba paarkümmend aastat Nõukogude Liidu teadlasi ahistanud ideoloogilise piirangu. Alates 1966. aastast mitte ainult ei tohtinud, vaid lausa pidi jälle tegelema geneetikaga – uurima nii selektsiooni geneetilisi seaduspärasusi kui ka pärilike haiguste geneetikat.

  • foto
    Doktoritöö: Eesti ja Rootsi poodides müüakse ohtliku nakkusega tomateid
    30.01

    Eelseisval reedel kaitseb maaülikoolis doktoritöö Kadri Just, kelle uuringutest selgus, et Eesti ja Rootsi kaubandusvõrgus on müügil ohtliku viirusega nakatunud tomatid, seejuures leidis kinnitust, et ka tomati vili on võimalik viiruse allikas. Viirus on ohtlik tomatitaimedele ega ohusta inimesi.

  • foto
    Päevaliblikad – mida nad söövad ja kas neid tasub süüa?
    30.01

    Liblikalised jagunevad ööliblikateks ja päevaliblikateks. Päevaliblikaid leidub maailmas umbes 28 tuhat liiki, Eestis leidub neid üle 110 liigi. Sarnaselt ööliblikatele, koosneb ka päevaliblikate elutsükkel neljast staadiumist: muna, röövik, nukk ja valmik.
 Mis on mis, sellest annab ülevaate "Osooni" autor Karl Adami.


  • foto
    Reportaaž: duell inimese ja hundi vahel
    30.01

    Keset töönädalat on õnnestunud mõne tunniga kokku kutsuda 67 jahimeest Järva- ja Harjumaa jahiseltsidest. Põhjuseks on Kõrvemaalt varahommikul avastatud hundikarja jäljed. “Osoon” läheb kaasa hallivatimehe küttimisega.

  • foto
    Leviala äärealal käib evolutsioon kiiremini
    30.01

    Äärepeal on areng kiirem. Ameerika teadlaste uuringust selgub, et liigi evolutsioon kulgeb liigi leviala perifeerias kiiremini kui keskpaigas. Kiirem evolutsioon aitab liigil paremini levida ja hõlvata uusi elualasid.

  • foto
    Tõestatud: tomatid on maitse kaotanud
    27.01

    Suurte ja hästi transporti taluvate tomatite ihaluses tehtud läbimõtlematu aretustöö viis tomatite geenipagasi vaesumise ja viljadele iseloomuliku maitse andvate geenialleelide kadumiseni, näitab suuremahuline geeniuuring. Lihtsamalt öeldes – poetomatitest aretati kogemata maitse välja.

  • foto
    Millise ilmaga millised rändlinnud kevadel Eestisse saabuvad?
    27.01

    Kevadise sooja ning Eestis pesitsevate rändlindude saabumiseni on jäänud vaid paar kuud. Millal me oma sulelisi rändureid taas näha ja kuulda saame, sõltub väga palju nii õhutemperatuurist, sademetest kui ka tuule suunast ja kiirusest.

  • foto
    Tehis-DNA sillutab teed uutele ravimitele ja eluvormidele
    26.01

    Teadlased esitlevad esimest poolsünteetilist eluvorme, mis suudab tehislikku-DNA`d anda oma järeltulijatele edasi sisuliselt igavesti. Saavutus tõotab anda tulevikus ainest seninägematutele ravimitele ja eluvormidele.

  • foto
    Hiinas tuli päevalgele hundisuurune saarmas
    25.01

    Paleontoloogid on toonud Hiinas päevavalgele kuue miljoni aasta eest mageveejärvedes elanud saarma säilmed, kelle kasv oli võrreldav nüüdisaja huntide omaga. Mägrale sarnaneva kolju ja hammaste tõttu andis töörühm hiidsaarmale nime Siamogale melilutra.

  • foto
    Ordoviitsiumi elurikkus kasvas plahvatuslikult ka meteoriidipommituseta
    25.01

    Umbes 471 miljoni aastat tagasi ilmus ookeanidesse lühikese aja vältel rohkem uusi loomaliike, kui peaaegu kunagi varem terve planeedi ajaloo vältel. Rootsi ja taani teadlaste värske uuring kummutab nüüd populaarse hüpoteesi, et ordoviitsiumi radiatsiooni taga oli tihe meteoriidisadu.

  • foto
    Väike-kärbsenäpp kärbseid näppamas
    23.01

    Mai keskpaigas saabuvad meile Kagu-Aasiast väike-kärbsenäpid. Nii nagu nimigi ütleb, on nad meie kärbsenäppidest väiksemad. „Osooni“ toimetaja Karl Adami kirjeldab oma kohtumisi nende väikeste kärbseid näppavate lindudega.

  • foto
    "Osoon" uuris lähemalt aasta looma
    23.01

    Kuid meie aasta loom pole mitte lihtsalt huvitav modell loodusfotograafidele vaid ka jahiloom, mis tähendab seda, et küllap teavad just jahimehed kõige paremini, kuidas metskitsel läheb.