Pool sajandit tagasi tehtud tihaseuuringud pakuvad nüüd väärtuslikke teadmisi kliima mõju kohta
Eestis juba ligikaudu pool sajandit kestnud rasvatihase – tänavuse aasta linnu – uuringuid ja põnevaimaid tulemusi tutvustab sel nädalal ilmuvas intervjuusarjas Tartu ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd.
Eile ilmunud intervjuusarja esimeses osas rääkis Mänd, miks rasvatihased meelitasid ta lainepritsmevahuse ja kajakakisase mere äärest hoopis metsa sääskede ja puukide keskele. Täna räägib ta 20. sajandi Eesti tuntuimast rasvatihaseuurijast Henn Vilbastest.
Henn Vilbaste algatas 1971. aastal lindude rände uurimise kõrval tihaslaste pesitsusökoloogia jälgimiseks laiaulatusliku operatsioon "Parus”. Kogutud andmestik oli omal ajal ja on ka praegu oma suure mahu ja tulemuste poolest ainulaadne. Mis selle nii erakordseks teeb?
See oli erakordne esiteks seetõttu, et tollal oli isegi läänemaailmas alles äsja hakanud kiiresti arenema kvantitatiivne populatsiooniökoloogia. Eesti linnuteadlaste sellised uurimissuunad nagu kajakate ja tihaste demökoloogia ehk populatsiooniökoloogia (kajakate uurimist juhtis Sven Onno ja tihaste oma Henn Vilbaste) olid teadusmetodoloogiliselt ja ajastuselt täiesti maailma tasemel ehk eesliinil, nagu nüüd armastatakse öelda.
See oli tähelepanuväärne ka põhjusel, et meie raudse eesriide taga olnud teadus oli jõudnud selleks ajaks juba lääne omast isoleeruda. Kuigi kahjuks ei pääsenud siinsed uuringutulemused nimetamisväärselt rahvusvahelise teadusüldsuseni, hoidsid need Eesti linnuökoloogia teaduslikku pinnast kobedana paremate aegade tulekuks.
Ainulaadsuse üks aspekte tuleneb asjaolust, et Nõukogude Liidus oli loodusteadlastel suurepärane võimalus koguda mahukaid originaalandmete pikki aegridasid, ilma et oleks vahepeal eriti pidanud muretsema nende analüüsi ja publitseerimise pärast. Publish or perish- ehk avalda või sure-põhimõte tollal ei kehtinud, või õigemini kehtis, kuid publitseerimiseks piisas juba mõneleheküljelise kirjutise avaldamisest sisuliselt eelretsenseerimata kogumikus.
Kirjutiste sisu ja tase sõltus põhiliselt teadlase enda südametunnistusest ja kutseuhkusest ning tihti olid need pelgalt kokkuvõtlikud algandmete tabelid. Seda asjaolu ära kasutades kogunesidki nõukogude ajal tohutud läbitöötamata ökoloogiliste andmete aegread, mis läänes oli enamasti mõeldamatu.
Need andmemassiivid on tihti siiani säilinud ja hakanud hiljuti leidma kasutust näiteks kliimamuutuste mõju retrospektiivsel uurimisel. Ka Pärnumaa tihaseandmeid on juba kasutatud rahvusvahelistes koostööprojektides.
Suurte andmemahtude kogumist soodustas omakorda see, et nõukogude ajal olid paljud tegevused keelatud või piiratud. Seevastu looduse, eriti lindude uurimine oli teotahteliste inimeste jaoks üks väheseid apoliitilisi ja suisa soositud eneseteostusvõimalusi.
Nii oligi suhteliselt kerge kaasata linnuteaduslikesse projektidesse rohkesti koolinoori ja vabatahtlikke. Nõukogude aja õpilased olid üldiselt väga distsiplineeritud ning teaduse ja teadlaste maine oli kõrge. Tänu sellele võis abilistelt eeldada teaduslikust metoodikast ranget kinnipidamist ning nende kogutud andmete kvaliteedis pole põhjust kahelda.
Just selliste ettevõtmiste kaudu jõudis mõnigi tulevane ornitoloog teadusse. Näiteks sai minu tee ornitoloogiasse tugeva tõuke osalemisest operatsioonil "Larus”, mis oli kajakauurimise analoog eespool nimetatud operatsioonile "Parus”.
Henn Vilbaste. (Foto: Erakogu)
1970. aastate alguses suuroperatsioonis “Parus” osalenud ornitoloog Aivar Leito on meenutanud, et tal on veel praegugi silme ees Henn Vilbaste naerunägu, kui see tutvustas vaimustunult uuringu esimesi andmeid ja tulemusi. Mis uued teadmised need olid, mis teadlastele toona rõõmu tegid ja millist rolli mängivad need teaduses praegu?
Küllap tuli see naerunägu eeskätt rõõmust, et niivõrd suur projekt, mis jättis oma mahult seljataha ka enamiku lääne omi, oli korralikult käima läinud. Igal aastal saadi hulgaliselt selliseid uusi andmeid, mida siin maailmanurgas ei olnud keegi varem kogunud.
Vilbaste oli ka rõõmus, et iga sellise uue ettevõtmise puhul said järjest paremini lahendatud ootamatult esile kerkivad loendamatud metodoloogilised küsimused. See oli lõputu leiutamise ja mujal kasutatud meetodite oma oludele kohandamise aeg.
Samamoodi tegi rõõmu, kui näiteks selgus, et siitkandist kogutud andmed kinnitasid varem Lääne-Euroopas leitut selle kohta, et värvulised, sealhulgas tihased, on väga paaritruud olevused. See lükkas ümber mõnegi väga mõjuka Vene ornitoloogi väited, nagu paaritruudus tihastel peaaegu puuduks ja nagu vahetaksid siinsed linnud paarilist enamasti isegi ühe hooaja jooksul.
Heameelt võis pakkuda ka see, kui hakkas selgemaks saama noorlindude sünnijärgse hajuvuse ning tihaste rännuulatus ja muster. Nimelt tuli mõnevõrra üllatuslikult välja, et linnades ja muudes asulates pesitsevad tihased on valdavalt paiksed, samas kui loodusmaastikel pesitsevad tihased rändavad tihti kümneid või isegi sadu kilomeetreid. See asjaolu andis Vilbastele võrdlemisi originaalse idee hakata eristama niinimetatud ökoloogilisi populatsioone.
Kuna need ja paljud muudki ideed ja leiud rahvusvahelisse teaduskirjandusse kahjuks ei jõudnud, tuleb tollaste uuringute peamiseks rolliks tänapäeva teaduse seisukohalt pidada esiteks seda, et need valmistasid ette pinna rahvusvahelistele standarditele vastavale teadustööle, millele mindi üle iseseisvumise taastamise järel. TÜ linnuökoloogid ei pidanud alustama tühjalt lehelt, vaid said kasutada hiilgavalt ettevalmistatud uurimisala ning tohutut aastate jooksul kogunenud kogemus- ja teadmispagasit. Viimase tõelist väärtust oskab hinnata ainult välibioloog.
Teiseks, nagu juba öeldud, muutub nõukogude aja andmestik retrospektiivsete rahvusvaheliste uuringute seisukohast ajaga järjest väärtuslikumaks. Sarnases mahus andmeid ei olnud ju siinsest piirkonnast enne kogutud, ent nagu meiegi töörühma tulemused on näidanud, ei pea mitu Lääne-Euroopas varem välja töötatud lindude pesitsuskäitumise mudelit siinse kandi puhul paraku hästi paika.
Rasvatihase pojad pesas. (Foto: Erakogu)
Rasvatihaste uurimine oli Henn Vilbaste elutöö. Pärnumaa metsades oli selleks üleval 14 000 pesakasti, milles rõngastati kõik tihasepojad, pesalt püüti ka vanalinnud. Milline on teie mälestus Vilbastest – milline teadlane ta oli ning mis teda tihaste ja lindude juures laiemalt kõige rohkem köitis?
Henn Vilbaste oli tohutult energiline ja väsimatu inimene, kes ei istunud kunagi käed rüpes. Kogu see suur tihaslaste uurimise programm, mille ta käima lükkas, oli talle kui looduskaitseala direktorile tegelikult üks kõrvalharrastus. Direktoriamet nõudis palju rutiinset hädavajalikku tööd, kuid tema rahutu ja ettevõtlik loomus ei lubanud tal kunagi ainult sellega piirduda. Tema kolba all sündisid aina uued ideed ja ettevõtmised, mille ta kohe ka käima lükkas.
Muidugi sobib siinkohal juhtida jälle tähelepanu nõukogude süsteemi omapärale: see, et looduskaitseala direktor sai märgatava osa nii enda kui ka oma kolleegide tööajast ning looduskaitsele ette nähtud ressurssidest kulutada ühe tavalise mitteohustatud linnuliigi uurimisele (ja seda väljaspool looduskaitseala piire), oli vist küll võimalik ainult Nõukogude Liidus, rahu tema põrmule.
Vilbaste oli kahtlemata eelkõige Teadusorganisaator ja Naturalist – mõlemad suure algustähega – ning märksa vähem niinimetatud tõsiteadlane.
Mäletan, kui ta mulle tunnistas, et tihaste püüdmine ja rõngastamine on talle eelkõige sport, mitte teadus.
Ta avaldas “Paruse” tulemuste kohta küll üsna palju kirjutisi, kuid nagu nõukogude ajal tavaline, ei vastanud need teadusartikli standarditele. Küll aga paistis neist selgelt välja see, kuivõrd hästi – läbi ja lõhki – ta tundis oma uurimisobjektide käitumist ning loodust laiemalt.
Inimesena oli Henn Vilbaste humoorikas ja tore. Aeg-ajalt oli ta väidetavalt ka konfliktne, kuid minul oli temaga küll üksnes sõbralik ja vastastikku lugupidav suhe.
“Pool sajandit rasvatihase uuringuid Eestis” on intervjuusari, milles TÜ loomaökoloogia professor Raivo Mänd räägib Eestis juba ligi pool sajandit kestnud rasvatihase uuringutest ja põnevaimatest tulemustest. Homme ilmuvast intervjuust saame teada, mis on rasvatihaste ökoloogiline lõks ja kus see varitseb.
Kas teadsid, et ...?
• Rasvatihane on arvukaim talilind Eestis. Siin talvitub hinnanguliselt 0,6−1,2 miljonit isendit ja pesitseb 300 000 − 400 000 paari.
• Peale kõige enam levinud rasvatihase elavad Eestis ka sini-, põhja- ja tutt-tihane, salu-, saba- ja musttihane, kõige väiksemal arvul on meil kukkurtihaseid. Viimane on Eestis uustulnuk, kelle esimesed pesad leiti alles 1950. aastate keskel.
• Taigatihast ja lasuurtihast on Eestis kohatud ainult eksikülalistena, esimest teadaolevalt kolmel, teist seitsmel korral. Turkestani rasvatihane, kiivertihane, tammetihane ja lauktihane meie kandis ei pesitse.
Tutvu erinevate tihaseliikide välimuse ja lauluga Eesti ornitoloogiaühingu veebipesas.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool