Kuidas arendada lapse kõnet ja lugemisoskust: paras aeg on alustada jõuluvanale kirja kirjutamisega ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Vanessa Vancour/Creative Commons

Hiljuti USAs tehtud uuring näitas, et kui laps ei saa kõnelema õppides keelt samal ajal kaasa liigutada, näiteks on tal suus lutt, siis see takistab kõne arengut. Tegu on aga ühe uuringu tulemusega, mida tasub vaadata palju laiemas kontekstis, sest lapse kõne arengut ja lugema õppimist mõjutab suur hulk teisigi tegureid, selgitab Tallinna ülikooli eri- ja sotsiaalpedagoogika lektor Kadi Lukanenok.

Kas luti imemine takistab kõne arengut nagu USAs tehtud uuring väidab?

Pärsib küll jah, kuid luti imemine on ainult üks komponent selles keskkonnas ja tingimustes, milles lapse kõne areneb. Tegelikult on kõne areng sellest hoopis laiem – jättes luti ära, ei pruugi me saada paremat kõnet.

Lutt antakse lapsele mõnel kõnega mitte seotud põhjusel, näiteks kui laps on rahutu. Peame valima kahe asja vahel ja valida tuleb see variant, mis on hetkel vähem halb. Keegi ei kahjusta lapsele lutti andes tema kõnet meelega.

Selles artiklis polnud tegu ka päris luti, vaid närimismänguasjadega ning need lapsed polnud ka päris väiksed, vaid 4-5-aastased. Kuskil on piir nii luti imemise mahus kui lapse vanuses. Seega ei ole hea, kui 8-kuusel lapsel on kogu aeg lutt suus ega ka see kui 5-aastane lutti imeb. Aga kõne sõltub paljudest muudest teguritest peale selle luti.

Räägime siis nendest teguritest, mis veel lapse kõne arengut mõjutavad.

Kõigepealt mõjutab kõne arengut lapse enda seisund: milline on tema aju areng, kuidas aju töötab ja kõnet vastu võtab, kuidas aju kõnet suudab tekitada. Kui võrrelda eakohase arenguga ja arenguhäirega lapse kõne arengut, siis on luti imemine selles alles väga mitmenda järgu tegur.

Aga tihtilugu võib just üks väike asi saada kaalukeeleks. Näiteks lõdva või vastupidi hästi pinges artikulatsiooniaparaadiga laps, kelle põsed, huuled ja keel ei liigu tavapäraselt – kui tal on kogu aeg suus lutt, mis seda passiivsust veelgi suurendab, siis see raskendab olukorda ja tõesti pärsib kõne arengut. Kui on tegu tavalise arenguga lapsega, kes vahetevahel imeb lutti – reeglina ei juhtu sellest midagi halba lapse kõnele.

Väga tugevalt mõjutab lapse kõne arengut kodune olukord, kodune miljöö. Välismaised ja ka kodumaised uuringud toovad välja, et üks tingimus, mida vaadata, on pere sotsiaal-majanduslik olukord – haritus, silmaring ja kultuurihuvi. Selles omakorda on hästi oluline roll ema haridusel.

Meeles tasub pidada, et uuringud väljendavad trende, mis kehtivad suurte gruppide ja suurte üldistuste kohta. Ei saa öelda, et vähem kindlustatud pered ei tegeleks lastega sihipäraselt, ega ka vastupidi, et kõik kindlustatud ja kõrgelt haritud vanemad on väga lapsesõbralikud.

Aga üldine trend on, et haritud vanemad teavad lapse arengust rohkem ja oskavad oma käitumise ja tegevusega soodustada lapse arengut. Tähtis ei olegi, kui kaua ta midagi teeb, vaid mida ja kuidas ta teeb. Tegevus peaks olema suunatud ning lapse vajadustest lähtuv.  

Sotsiaal-majanduslikult paremal järjel pered veedavad vaba aega teistmoodi, külastavad teistsuguseid üritusi ja see kõik mõjutab kogemuse kaudu lapse arengut, sh kõne arengut.

Haritumate vanemate keelekasutus on teistsugune ning laps kasvab ja õpib selle keele keskkonnas, mida vanemad räägivad. Lasteaiaõpetajad ütlevad, et laste kõnest on näha, kuidas kodus räägitakse, milliseid sõnu kasutatakse ja milliseid lauseid moodustatakse.

Siiski ei vaja nõuandeid lapse arendamiseks ainult madalama haridustasemega lapsevanemad. Väga paljud kõrgharidusega vanemad küsivad samuti nõuandeid lapsega tegelemiseks. Selle taga võib olla kõrgharitute suurem enesekriitilisus.

Lapse arengut mõjutavad veel ka üldine riigi olukord ja kultuuriline olukord. Seega mitu suurt tegurit: laps ise, pere olukord ja riigi olukord.

Iga last peaks niisiis eraldi hindama. Kui aga on käidud logopeedi juures ja saadud teada, et tõepoolest on tegu kõnearengu häirega, siis on lapsevanematel järgmine mure: kas see mõjutab ka hilisemat arengut?

Võib, aga ei pruugi. See ei sõltu ainult kõne arengust, vaid lapse üldisest vaimsest võimekusest ja sellest, kas lapsel on muid arengulisi probleeme veel – mida rohkem on füüsilisi ja vaimseid probleeme, seda keerulisem.

Teadusuurimused ja praktilise töö kogemus kinnitavad, et nendel lastel, kellel on varases eas olnud mõni süsteemne kõnehäire, neist 50 protsendil on hiljem leitud lugemis- ja kirjutamisraskusi.

Mitmete uurimuste põhjal võib öelda, et hiline lugema õppimine võib mõjutada lapse hariduskäiku kogu kooliaja jooksul. Ühest Eestis läbi viidud lugemisuurimusest tuleb välja, et need lapsed, kes olid viletsad lugejad esimeses klassis, olid viletsad lugejad ka kolmandas klassis. Lugemisraskus kandub edasi ega tasandu vanusega ning võib olla nähtav kuni põhikooli lõpuni, mõnedel juhtudel hiljemgi ehk täiskasvanueas.

Düsleksia varased märgid on nähtavad juba lugemiseelses eas. On olemas terve rida märke, mille alusel võib öelda, et lapsel võib lugema õppimisel tulla ette raskusi. Düsleksiat ehk lugemisraskust peetakse tänapäeval elukestvaks seisundiks, mis tasandub osadel, kuid mitte kõigil juhtudel. Mingisugune erisus paistab välja ju sellestki, et kõik inimesed pole võimelised õppima kõrgkoolis.

USAs tehti 1990. aastatel uurimus, kus vaadati, kas lapsele ette lugemine suurendab tema lugemisoskust. Sellest uurimusest selgus, et ei kiirenda lapse lugemaõppimist, kui lapse tähelepanu ei juhita pidevalt loetavale tekstile, et ta seda teadlikult vaataks. Mida te selle uurimuse tulemustest arvate?

See vastab tõele, kuid jällegi – see ei kehti nii üheselt, et kui vanem loeb lapsele ette ja näitab ka sealjuures teksti, siis laps õpib eriti kergesti lugema. Üks tegur üksi ei pruugi mõjutada, kui seal ümber pole muud perekondlikku mõjutamist ja kultuurilist tausta.

Unejutt ei ole ju mingi omaette nähtus perekonnas, vaid see peegeldab tervet süsteemi, seda õhkkonda, mis peres on. Unejutu lugemise komme tähendab, et kodus on raamatuid ja lapsele leitakse talle sobiv raamat, et teineteisega suhtlemist peetakse oluliseks ja võetakse selleks aega.

See ongi kultuuriline taust – lugemist peetakse oluliseks ning laps näeb, et vanemad loevad.

Analoogne situatsioon teises kontekstis võiks olla näiteks väide, et vitamiinide tarvitajatel on parem tervis. Vitamiinitarvitajatel võib olla üldiselt parem tervis, aga me ei saa paremat tervist taotleda ainult vitamiinide võtmisega. Hea tervis sõltub paljudest asjadest, kaasa arvatud sellest, milline on inimese tervis üldiselt – kui ta on ikka väga haige, siis need vitamiinid ka ei aita.

Teadusartiklite kajastamise juures ajakirjanduses on kaks kriitilist momenti. Esiteks, et neid avaldatakse ajakirjanduses tihti fragmentaarselt ning avamata jääb laiem kontekst. Nii tundubki, et pelgalt unejuttu lugedes saame hea lugemisoskusega lapse.

Teiseks on teadusteksti lugemise ja tõlgendamise oskus: nendes uuringutes selgitatakse välja väga suured trendid, mis kehtivad kogu uuritud grupi kohta, kuid ei pruugi kehtida iga  indiviidi kohta eraldi.  

Sel ajal kui mina kooli läksin hakati tähti ja arvutamist õppima 1. klassis. Praegu eeldatakse, et kooli minev laps juba oskab neid asju ja 1. klassis õpitakse seda, mida meie õppisime kolmandas. Kas ühiskond on selles osas kuidagi muutunud – kas lapsed peavadki üha nooremalt üha rohkem oskama? Ja on teil näpunäiteid, kuidas vanemad võiksid lapsi kooliks ette valmistada, et see ei jääks ainult õhtujutu lugemise tasemele?

Logopeedi, eripedagoogi ja emana olen veendunud, et kirjaoskust saab õpetada hästi armsalt ning lapses huvi tekitavalt. Seda on võimalik teha ka õhtuti väga lühikese ajaga ja väga efektiivselt.

Alustada võiks näiteks erinevate kirjade näitamisest ja selgitamisest, milleks me kirju igapäevaelus kasutame. Või kui näiteks hommikul korteriuksest välja astuda, võiks vaadata, mis on kirjutatud korterite ustele ja kuidas need on seotud numbritega postkastidel.

Või siis tänaval olles vaadata tänavanimesid. See ei tähenda, et laps peab lugema kokku pika sõna, kui ta on väike ja alles õpib tähti. Oluline on, et laps näeb tähti, numbreid ja muid märke ning mõistab, miks need on sinna pandud. Nii oskab varsti laps ise ka tähele panna märke enda ümber. Näiteks autoparklas on P-täht. Miks see siin on? See tähistab parklat.

Poe peal on kirjas Rimi või Selver – need on lihtsad sõnad, kust on hea tähti vaadata. Ja hiljem kodus poodi mängides saab samasuguse sildi teha ning mängupoe ukse peale panna.

Koju tulnud kirjadel on nimi ja aadress peal. Seda kõike on võimalik ära kasutada õppimiseks.
Hea viis tähtede ja kirjutamise vastu huvi tekitamiseks on praegu alustada jõuluvanale kirja kirjutamist.

Mida teha siis, kui laps ei tunne huvi tähtede ja lugemise vastu?

Tähtede ja märkide vastu huvi tundmisega ei tasu oodata selle ajani, kui laps kooli läheb. Kui tänapäevases kirjarohkes keskkonnas ei teki lapsel huvi või elementaarset arusaamist sellest, kus kirjad on või kuidas neid kasutatakse, siis see on juba tõsine ohumärk.

Üldine trend on, et hiljemalt viiendaks elusaastaks tunneb tavaline laps kirja ja märkide vastu huvi ning seda huvi saab lugemist õpetades ära kasutada. Kui lapsel lugemishuvi ei ole, siis saab seda tekitada.

Lapsele võiks pakkuda tegevusi, mis on on tema huvide ja vanuse kohased. Kui me näeme, et see huvi on väike või ühesuunaline, tasub püüda seda laiendada. Kui laps järjekindlalt välistab lugemistegevusi, tasub lugemistegevused ja -mängud teha tema jaoks lihtsamaks ja/või lühemaks. Tihtilugu on poest ostetud mängudes materjali hästi palju ja nad polegi alati mõeldud ühe korraga lõpuni läbi mängimiseks – huvi läheb selle peale ammu ära. Kindlasti on mõistlik teha mängukaartide ja -piltide hulgast valik, millega mängimine on sisult ja mahult lapsele jõukohane.

Lugemist õpetades tuleb seega silmas pidada kaht asja korraga: et tegevused oleksid lapsele huvitavad ja huvi puuduse korral seda tekitada, hoida ja laiendada.

Lapsevanemad, kes lapse kõne ja lugemisoskuse arendamise vastu huvi tunnevad, leiavad huvitavat lugemist ning näpunäiteid järgmistest raamatutest:

Päev-päevalt targemaks“ Kadi Lukanenok ja Ene Mägi (2005)

Düsleksiaga laste vanemate toetamine. Juhend lapsevanematele. (2015) LLP projekti Empowering Parents for Support of Their Children with Dyslexia väljaanne. Eesti Lugemisühing.

Hallap, M, ja Padrik, M. (2008) Lapse kõne arendamine. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Jürimäe, M. (2003) Lugema õpetamise metoodika. Tallinn: Künnimees.

Müürsepp, M. (1998) Laps on hakanud lugema: tõsiasju, mõtteid ja võtteid õpetajale, kasvatajale ja lapsevanemale. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Soovitused ja nipid, kuidas meelitada last lugema. Eestimaa lugemispesade 10. sünnipäev. Eesti Lugemisühing

Uusen, A., Mägi, E. ja Müürsepp, M. (1995) Hakkame lugema ja kirjutama. Tallinn: Hridustöötajate koolituskeskus.

Video lugemisõpetusest: „Õpime koos lugema” LLP projekti Empowering Parents for Support of Their Children with Dyslexia väljaanne. Eesti Lugemisühing

Ward, S. (2015) Terane laps. Tallinn. Varrak. Maaleht.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: