100 aasta eest juuksekarva otsas rippunud Tartu ülikooli saatust meenutavad kolmapäeval, 18. novembril tähistatava akadeemilise pärandi päeva eel Malle Ermel ülikooli raamatukogust ja Lea Leppik ülikooli muuseumist.

Saksa vägede edu idarindel 1915. aastal nihutas lahingutegevuse Tartule järjest lähemale. Sõja jalust toodi Riiast Tartusse Liivimaa kubermanguvalitsus ja muid riigiasutusi. Linn oli tulvil haavatud sõdureid ja põgenikke. Kortereid ei jätkunud, üha enam pitsitas toiduainete ja kütte puudus.

Ülikool, nagu teisedki riigiasutused, sai korralduse asuda ette valmistama evakueerumist Sise-Venemaale, et varad ei langeks sakslaste kätte. Tuli asuda otsima kohta, kuhu ülikool ajutiselt kolida. Telegrammid saadeti Nižni Novgorodi, Jaroslavli, Jekaterinburgi ja Doni-äärse Rostovi linnapeadele. Esimesena saadi positiivne vastus Nižni Novgorodist. Kohta vaatama saadetud professorid jäid rahule nii sõbraliku vastuvõtu, pakutavate ruumide kui linnaga, sest seal olid olemas elektrivõrk ja veevärk ning kanalisatsioon parasjagu rajamisel.

8. septembri õhtul saabus Põhjarinde ülemjuhatajalt salajane telegramm, mis lubas alustada „teaduslike aarete ja raamatukogu“ evakueerimist riigi kulul.

Esimeses etapis kuulusid evakueerimisele kultuurilises mõttes kõige hinnalisemad varad, milleta oli aga õppetööd siiski võimalik teha – raamatukogu ja muuseumide kogud ning osa teadusaparatuurist. Esimene 13 vagunist koosnev erirong ülikooli varadega – 756 kasti – saadeti Nižni Novgorodi poole teele 22. septembril 1915.

Raamatukogu varadest saadeti ära manuskriptide kogu ja De la Gardie arhiiv, inkunaablid, graafika- ja maalikogu. Kunstimuuseumi varadest läksid teele kõik originaalesemed, seal hulgas Vana-Egiptuse muistised. Ära viidi geoloogiakabineti kollektsioonid ja botaanikaaia herbaariumid ning 49 kasti tähetorni vara, seal hulgas Zeissi refraktor, Reichenbachi meridiaanring ja Repsoldi heliomeeter, maha jäi Struve aegne varustus.

Pettumus Nižni Novgorodis

Kui ešelon 2. oktoobril Nižni Novgorodi jõudis, selgus, et ülikoolile lahkesti lubatud ruumid olid antud Riia polütehnilisele instituudile. Kohaliku jahuvabriku direktor andis ülikooli käsutusse tühjana seisvad laod, mis ülikooli loomulikult ei rahuldanud.

Pärast ägedaid vaidlusi langetas ülikooli nõukogu 13. novembril otsuse Permi kasuks. Permi linnavõimud lootsid, et Tartu ülikool kolitaksegi alatiselt sinna. Selline väljavaade aga Tartu õppejõududele ei meeldinud. Sõjaline olukord lubas ülikooli kiire evakueerimise päevakorrast maha võtta, kuid sellele vaatamata läksid 40 vagunit Permi poole teele 10. veebruaril ja 30. märtsil 1916. Endine Tartu tähetorni juhataja professor Konstantin Pokrovski asus tööle sealses Peterburi ülikooli osakonnas.

1917. a veebruarirevolutsiooni keerises jäi ülikooli varade saatus esialgu tagaplaanile, kuid Ajutise Valitsuse otsus jätkata sõda võiduka lõpuni tõi selle taas päevakorrale. Impeeriumi lagunedes kerkis küsimus, kelle oma üldse on Tartu ülikool. Muu hulgas lootsid professorid luua mitmekultuurilist teadlasvabariiki, mis teeniks nii eesti, vene, saksa kui läti rahvast – ilus, kuid praktikas utoopiline idee.

Uue plaani kohaselt tulnuks ülikool evakueerida Jaroslavli, kuid sealt saadud eitav vastus suunas pilgud Voronežile. 24. septembril läks Voroneži poole teele 6 vagunit.

24. veebruaril 1918, päeval, mil kuulutati välja Eesti iseseisvus, hõivasid keiserliku Saksamaa väed Tartu. 7. märtsil kuulutas kindralleitnant Adams väepealikule omase otsusekindlusega: “Ich bestimme: die Universität Dorpat ist eine deutsche Universität” ehk “Mina määran: Tartu ülikool on saksa ülikool”. Loengute pidamine vene keeles keelati. Vene rahvusest õppejõududele, teenistujatele ning üliõpilastele tehti ettepanek minna vabatahtlikult Venemaale.

31. maist lõpetas Vene ülikool ametlikult oma tegevuse. Juulis-augustis lahkusid professorid, ametnikud ja üliõpilased Tartust, sihiks Voronežis rajatav uus ülikool.

Lubadused, valed ja arreteerimine

1. detsembril 1919 tegevust alustanud emakeelse ülikooli materiaalne baas oli kõhnuke.
Tartu rahulepingu artikli XII p. 4 kohaselt pidi Venemaa valitus toimetama tagasi Eestisse “ raamatukogud, arhiivid, õppeabinõud, dokumendid ja muud asjad, mis on Tartu Ülikooli kui ka kõigi Eesti piirides praegu olevate või varemini olnud õppe-, teaduse-, valitsuse- ja seltskonna-asustuste päralt".

Tegelikkuses oli varade reevakueerimine kõike muud kui lihtne. Varade asupaiga väljaselgitamiseks moodustati Eesti-Vene segakomisjon. Delegatsiooni liikmetele paluti enesekaitseks kaasa anda “üks brauningu sisteemiline revolver ühes tarvilise arvu padrunitega”. Ülikooli hoolekandja Peeter Põld palus haridusministrit saata varadele järgi terve rong, milles ka elamiseks kõlbulik vagun ning teemoonaks piisavalt toiduaineid.

Vene pool nõudis varade täielikke nimestikke, et need ise Eesti-Vene piirile tuua. Õnneks olid eksekuutor Eduard Meltsaril täielikud varade nimestikud olemas, milles ka kastide arv ja numbrid.

Osa inventarist oli Voroneži ülikoolis juba kasutusele võetud. Et varasid oleks lihtsam kõrvale toimetada, arreteeriti eestlasest professor Karl Schlossmann. Kohalikus ajalehes väideti, et Tartu ülikooli varad on evakueerimise käigus hävinud. Alles mais-juunis lubati Voronežis olevad vagunid TÜ varadega üles otsida. Vagunite sorteerimise käigus eraldati varad kolme ossa: tingimusteta tagastatavad, Voroneži ülikoolile huvipakkuvad ning ümberasunud professorite isiklik vara. Töö edenes aeglaselt, sest kohapeal palgatud abilised polnud eriti innukad.

Tartu ülikooli raamatukogule kuulunud De la Gardie arhiivi leidis Saraatovist prof Max Wasmer, kes oli seal Veterinaariainstituudi varade tagasinõutamise asjus. Viljandimaalt pärit Friedrich Nineve, kes oli Venemaal tõusnud sõjamerelaevastiku arhiivi asejuhatajaks, võttis 1920. aasta suvel Eestisse opteerudes – ilmselt Vene kodusõja segadusi kasutades – kaasa kaheksa vagunitäit Tartu ülikooli raamatukogu ja arhiivi varasid, millede tagastamine vormistati tagantjärele. Raamatuvara ametlik üleandmine toimus 11. novembril 1920. aastal. Tähetorni instrumendid hakkasid tagasi saabuma alates 1921. aastast, viimane saadetis tuli Tomskist 1934.

Osa ülikooli vara jäigi Venemaale, ja kuigi läbirääkimiste käigus kerkis ka nende müümise küsimus, ei tulnud sellest midagi välja. Hea tahte märgina otsustas Tartu ülikool Vene poolele kinkida ühe Puškini surimaski – üks neist neljast, mis oli võetud tund pärast poeedi surma ja mille väärtust hinnati 5000 kuldrublale.

Läinuks ajalugu teisiti, poleks täna põhjust rääkida Tartu ülikooli raamatukogust kui Euroopa kontekstis unikaalsest kultuurivaramust. Kui poleks olnud tublisid ametnikke, kes koostasid ja hoidsid alles nimekirju, olnuks väga raske midagi tõestada. Tagasi saadud herbaariumid, astronoomiariistad, geoloogiakogud ja muu andsid noorele eestikeelsele ülikoolile soliidse aluse. Ja eks Voronezhi jäänu täitnud sama funktsiooni sealse ülikooli jaoks, mis end ju uhkusega kuulsa Jurjevi ülikooli tütarülikooliks peab. Imetlust väärib nende inimeste julgus, visadus ja kultuuriteadlikkus, kes Vene kodusõja keskel tegelesid akadeemilise pärandi päästmisega.

Tartu ülikool tähistab akadeemilise pärandi päeva viiepäevase üritustesarjaga 14.-18. novembril. Ürituste sarja “Venemaale ja tagasi: 100 aastat Tartu Ülikooli varade evakueerimisest” ajakava leiad ülikooli muuseumi kodulehelt muuseum.ut.ee.