„Kes õppida ei viitsi, selle koht on kutsehariduses“ meenub aastatagusest ajast. Kahjuks võib sellist stereotüüpset hoiakut kohata ka täna. Miks, sellest kirjutab Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Meril Ümarik, kes kaitses äsja ka oma doktoritöö teemal „Kutseharidusreformi poliitikate omaksvõtt postsovetlikus Eestis“.

Kutseharidusega seondub palju vastuolusid. Üha enam on kostmas hääli, et Eestis ei jätku kvalifitseeritud tööjõudu, sh. ei suuda koolid katta nõudmist kutseharidustaustaga spetsialistide järele. Samas, kutsehariduse populaarsus on õppurite hulgas jätkuvalt väga madal ehk tavapäraseks haridusteeks on jätkata peale põhikooli õpinguid gümnaasiumis. Kutseõppe suunale asub õppima vaid veidi enam kui veerand (2014. aastal 27,2%) põhikooli lõpetajatest. Samuti on suur kutseõpingute katkestamine, mis viitab, et õppuritel pole piisavalt tuge tegemaks kaalutletud kutsevalikuid.

Kutsehariduse maine on uuringute põhjal üldiselt hea, kuid sellega on seotud ka hulk vastuolusid ja vähe teadlikkust. Kuigi kutsehariduse taset ja kutseõppurite edasisi perspektiive tööturul peetakse elanikkonna hulgas üldiselt headeks, siis enda lastele kutsekooli siiski ei soovitata. Positiivsemalt suhtuvad kutseõppesse nooremad ning need, kellel on kutseharidusega isiklik kokkupuude olemas.

Ka tööandjate puhul on samamoodi – need, kes teevad kutsekoolidega tihedamat koostööd, on kutseõppe kvaliteedi suhtes ka paremini meelestatud. Meie tööandjad on rahul kutsekoolide paranenud õpikeskkonnaga. Kutseõppeasutuste tehnoloogiline baas ja seadmed annavad täna silmad ette paljudele ettevõtetele.

Samas, kutseõppurite erialaseid oskusi, eriti aga just üldoskusi ja tööalaseid hoiakud, hinnatakse madalamalt. Ometi, õppurite tööalaseid oskusi ja hoiakuid, aga ka sotsiaalseid pädevusi ei arenda ju ainult kool, vaid ka ettevõttepraktika periood. Peaksime jätkuvalt üha enam tähtsustama praktikaettevõtte rolli ja vastutust kutsehariduse kvaliteedi eest.

Võtmetähendus on praktika juhendamise kvaliteedil. Paraku pole ettevõttepraktika juhendamine ja hindamine ühtmoodi korraldatud. Meil on häid näiteid koolide ja ettevõtete vahelisest tihedast koostööst ning juhendajate koolitusest.

Samas on ka juhuseid, kus ettevõttepraktika juhendamine toimub ainult „paberil“ ning reaalselt pannakse praktikandid ülekantud tähenduses „põrandaid pühkima“. Arendab see aga piisavalt nende kutsealaseid pädevusi ja sotsiaalseid oskusi? Kindlasti mitte. Ettevõtete jaoks on praktikaperiood võimaluseks tulevasi töötajaid valida ning ettevõtte töökultuuri tutvustada.

Probleemiks on aga see, et sageli ei olda motiveeritud juhendama ja hindama õppureid, keda ei nähta kui potentsiaalseid töötajaid. Viitab see aga asjaolule, et kutseõppeasutuste ja ettevõtete puhul pole kristalliseerunud jagatud norme ja arusaamu.

Üheks Eesti probleemiks on haridussüsteemi ja töömaailma vaheline vähene sidusus. See on otsapidi seotud nii kvaliteedi kui mainega. Vaatame mujale.

Saksamaal, Šveitsis või Taanis on kutseharidus ühiskonnas kõrgelt väärtustatud, tulevikuväljavaadetega ja tööturuga tihedalt seotud. Paralleelselt kutseõppeasutuses toimuva õppega, läbitakse suur osa õppekavast töökohal.

Ka Eestis on juba aastast 2007 rakendatud töökohapõhist õpet, millest praktika ettevõttes või töökohal moodustab vähemalt 2/3 õppekava kutseõppe osa kogumahust. Seni on õpipoisiõppe rakendamise osakaal suhteliselt tagasihoidlik olnud ning kindlasti nõuab see võimalus aktiivsemat teavitamist ettevõtete hulgas.

Töökohapõhine õpe on õppevorm, millest praktika ettevõttes moodustab vähemalt 2/3 õppekava kutseõppe osa kogumahust. See on ka Eestis populaarsust kogumas, suid see tähendab suuremat koostöövajadust ning ka seda, et üha suurem vastutus kutsehariduse kvaliteedi eest nihkub ettevõtetele.