Eesti teadlased leidsid õhuvoolude muutusest võimaliku põhjuse Läänemere soolsuse vähenemisele
Väidetavalt kasvavad heeringad ja räimed priskemaks soolases vees. Läänemerre on aga viimase 30 aasta vältel Taani väinade kaudu jõudnud üha vähem soolast ja hapnikurikast ookeanivett. Selle põhjusi on otsitud pikka aega ning Tallinna tehnikaülikooli teadlased on nüüd välja pakkunud ühe alternatiivse selgituse.
Soolane vesi jõuab Läänemerre Taani väinadest. Mõõtmisandmete järgi on soolast vett juurde voolanud regulaarselt enam kui sada aastat, kuid 1980. aastate lõpul juhtus midagi, mille tõttu jäi juurdevoolu märkimisväärselt vähemaks. Selle täpne põhjus on seni olnud teadmata.
Enam kui saja aasta mõõtmisandmete kohaselt paiskus Taani väinadest Läänemerre soolast ja hapnikurikast vett paar-kolm korda aastas. 1980. aastate lõpust on aga toimunud vaid kolm-neli suuremat soolase vee sissevoolu. Neist võimsaim, teadaolevalt üks ajaloo suurimaid, leidis aset möödunud aasta lõpul. Enne seda aga ei tulnud soolast ookeanivett juurde õige mitu aastat.
"Selle põhjust on otsitud väga kaua," nendib Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) küberneetika instituudi juhtivteadur akadeemik Tarmo Soomere, kes koos kolleegidega pakub hiljutise uuringu tulemuste põhjal välja ühe võimaliku põhjuse vee juurdevoolu vähenemisele.
Selleks, et soolast vett Läänemerre saaks juurde voolata, on esmalt tarvis pikka aega teatud rõhumustriga puhuvaid idatuuli, mis pressivad vett Taani väinade kaudu välja. Seejärel peab tuul pöörduma ning hakkama puhuma läänest, et pressida vett Läänemerre. Ka see peab kestma nädalaid.
"Taoline sündmuste kett ei toimu iseenesest ja suhteliselt väikesed häiritused kliimasüsteemis võivad selle toimimise lõhkuda. Piisab, kui üks lüli sellest ketist ära kaob ja Läänemerre ei tule piisavalt soolast vett sisse," selgitab akadeemik Soomere.
Peamised argumendid seonduvad kliimamuutustega, ennekõike sellega, et läänetuuled on tugevnenud, pressivad pidevalt vett Läänemerre ja toovad meile siia rohkem niiskust. See sajab kuskil Läänemere ümbruses maha ning voolab jõgedena vette. Kui Läänemeres on palju vett, siis sinna soolane vesi lihtsalt ei mahu.
"Meie uuringud näitasid, et tegelikult on väga tõenäoline põhjus just õhuvoolu suuna muutumine."
Taani väinade kuju ja asetus on sellised, et kõige rohkem vett pressitakse Läänemerre siis, kui tuuled ei puhu otse läänest, vaid pigem natuke loodest.
Soomere ja tema kolleegid märkasid aga, et aastatel 1988 – 1989 muutus väga tugevalt õhuvoolu suund – läänest itta suuna asemel märksa rohkem loodest kagusse.
"Kui domineerib õhuvool loodest kagusse, siis Läänemeri on kogu aeg vett täis," märgib Soomere. Tõenäosus selleks, et tekiks klassikaline ahel, kus alguses puhuvad pikalt ida-, siis läänetuuled, vähenes märgatavalt.
"Me arvame, et oluline moment maailma teaduses ja Läänemere klimatoloogias on selles, et juhtisime tähelepanu asjaolule, mille kohaselt pole ainult ida-lääne-suunaline komponent oluline, vaid põhja-lõuna-suunaline komponent on veel olulisem. Seda komponenti on traditsiooniliselt peetud ebaoluliseks."
Sisuliselt näitas Soomere ja tema kolleegide uuring, et põhja-lõuna-suunaliste õhuvoolude roll on viimasel 30 aastal suuresti määranud ära selle, kui palju tuleb Läänemerre juurde soolast ookeanivett.
Miks siiski toimus 1980. aastate lõpul tuulesuuna muutus? "See on osa Põhja-Atlandile ja isegi Põhja-Jäämerele ulatuvatest muutustest," ütleb Soomere. Selle kohta saab pildi siis, kui vaadata, kus on paiknenud madalrõhkkondade keskmed viimase 50 aasta jooksul.
Kuni 1970. aastate lõpuni olid madalrõhkkondade keskmed kontsentreerunud võrdlemisi kitsale alale Islandist Gröönimaani. Sellisel puhul on meil siin edelatuuled. 1980. aastate lõpul toimus aga muutus. Peaaegu sama palju tsükloneid kui oli varem Islandi ja Gröönimaa juures, on nüüd Nordkapi juures või veel kaugemal Barentsi merel ja Valgel merel. Meile toob see aga rohkem loodetuuli.
"Miks selline jõnks toimus ja miks hakkasid tsüklonid sinna poole minema, selle kohta on palju erinevaid arvamusi ja teooriaid, aga teadmist, miks see toimus, ei ole." Samuti pole teada kui kaua see kestab.
Soomere ja tema kolleegid suutsid oma uurimusega näidata teistki kliimamuutuste uurimises uuenduslikku aspekti: muutus õhuvoolude suunas ei võtnud aega aastaid, vaid toimus mõne kuuga.
"See avab mõnes mõttes teise perspektiivi kliimamuutuste analüüsis. Kogu aeg on arvatud, et see käib aeglaselt. Ei! Võimalik on "krõks" ja õhk tuleb meile teisest suunast," selgitab Soomere.
Kolmas oluline aspekt, mis selles artiklis esile tõstetakse on asjaolu, et õhuvoolusuundade muutust on reaalselt näha ainult poolel Läänemerel. "Kliimauuringutes on tavaks vaadelda keskmisi üle suurte merealade. Kui me võtame keskmise üle Läänemere, ei näe me õhuvoolu suuna või lainetuse omaduste juures peaaegu üldse mingeid muutusi," nendib Soomere ja lisab, et terve mere funktsioneerimist mõjutavad muutused võivad toimuda suhteliselt väikesel territooriumil.
"Me peame kliimamuutuste analüüsil minema parema lahutusvõime juurde nii ajas kui ka ruumis, seda ütleb see meie töö."
Tegemist on senistele uuringutele küllaltki uuenduslikku alternatiivi pakkuva lähenemisega, mistõttu lükkas mitu teadusajakirja artikli tagasi, ilma et oleks käsikirja eelretsenseerimisele saatnud. Lõpuks ilmus artikkel "An abrupt change in winds that may radically affect the coasts and deep sections of the Baltic Sea" ajakirjas Climate Research.