Teadlane: sotsiaalseid norme on võimalik tasapisi muuta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andero Uusberg
Andero Uusberg Autor/allikas: Helen Uibo / Wikimedia Commons

Kas eestlased joovad alkoholi pika orjaaja tagajärjel? Või seepärast, et oleme kinnise loomuga? Millist rolli mängib napsutamise juures platseeboefekt? Kas need narratiivid ja normid võiksid muutuda? Neile küsimustele leidis ERR Novaator vastused peatselt Stanfordi ülikooli uurimistööle siirduva Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia teaduri Andero Uusbergi abiga.

Võitsite hiljuti oma meeskonnaga Arengufondi Arenguidee auhinna. Mida teie Sammulugeja endast täpsemalt kujutab?

Ta võiks formaadilt olla mikrolubaduste sotsiaalmeedium, kus inimesed annaksid väikeseid lubadusi, jätmata samas suuremaid jälgi. Laiem mõte seisneb selles, et me sotsiaalpsühholoogiliselt teame, et lubaduse andmine on suhteliselt kaugete tagajärgedega nii inimesele endale kui ka inimestele tema ümber. Nood lubadused võiksid olla ühel teemal ja neid teemasid võiks sel platvormil järgemööda mitmeid läbi vaadata.

Üks teemakandidaat on meil praegu näiteks liikluskultuur ja sinna keskkonda logides leiaks inimene hästi konkreetseid nähtava käitumise vorme, mida igaüks ise saab teha. Näiteks “kannan helkurit”, “ei lähe lapse nähes kunagi punase tulega üle tee”, “pean autojuhina kinni kiirusepiirangutest” jne. Mõned neist võivad olla sinu jaoks iseenesestmõistetavad, sa registreerid ära, et “jah-jah-jah”, mina neid asju teen. Teised on aga sellised, mis pole veel sinu käitumisrepertuaaris, kuid hakkavad sulle tunduma järjest mõistlikumad. Lisaks näed seda, millised inimesed on veel öelnud, et nad üht või teist asja teevad ja kui logid oma sotsiaalmeedia konto kaudu sisse, peaksid nägema sotsiaalmeedia kaaslasi, kes on sama otsuse teinud. Kõik see võiks hakata sind natuke mõjutama.

Sammulugejast mõtlemisel on kaks tasandit. Üks on mõjumehhanismi tasand, mis mind psühholoogina eriliselt huvitab, et kuidas see inimestele mõjub, miks me seda mõju taotleme ja kas see on eetiline tegevus. Aga teine tasand on kasutaja vaade, et miks inimene üldse peaks sinna tulema. Sel teisel tasandil tahaksime platvormi tutvustada koostöös “Eesti 100” sünnipäeva ettevõtmisega ja ta võiks olla hea võimalus, kuidas sa saad ise midagi ära teha nende eesmärkide nimel, mis on sulle Eestis tähtsad.

Muidugi, su lubadus on pisike, aga see on ikkagi tegelik. See jätab maha jälje, et ma kinnitan: “Mina kingin Eestile sajandaks sünnipäevaks parema Eesti seeläbi, et ma teen seda, teist ja kolmandat.” Teiseks tagavad needsamad mehhanismid selle, et kui sa taolise kinnituse teed, siis annad oma väikese panuse, et ka teised näeks ja oleks sellest mõjutatud.

Kuidas tekkis vajadus taolise platvormi järele?

Olen projekti “Joome poole vähem” juures nõuandja mõjutamispsühholoogia ja alkoholipsühholoogia poole pealt, kuna olen seda natuke uurinud. Jõudsime selle seltskonnaga arutades küsimuseni, et mida me veel tahaks ja mida saaks Eestis muuta. Ilmselt ei ole Eestis liiga palju neid inimesi, kes alkoholiga liialdavad ja samal ajal ei teaks, et see on potentsiaalselt ohtlik. Siin polegi mõtet niivõrd rahvahariduslikku või hoiakute muutmise tööd teha, seda näitavad ka rahvusvahelised efektiivsuseuuringud.

On ju teada, et Eestis tarbitakse aastas inimese kohta üle 10 liitri alkoholi, samas kui WHO ütleb, et hea oleks, kui see number oleks kuus liitrit. Sa võid inimestele küll rääkida, et alkohol on halb, aga üldiselt see ei too alkoholi tarvitamist alla. Teises, meisse mitte väga puutuvas otsas on seadusandlus. On kohad, kus juuakse vähem. Näitena võib siinkohal tuua Põhjamaade skeemi: keerata kruvid väga kinni, lüüa hinnad üles ja muuta kättesaadavus raskeks.

Siis aga selgub, et vahepeal on ala, mida ennekõike defineerivad sotsiaalsed normid. Näiteks üks huvitav küsimus on see, et kas purjusolek on vabandus või ei ole. Tundub, et Põhja-Euroopas on ta inimlikes suhetes arvestatav: “Ma ei mõelnud nii, sest ma olin purjus.” Aga väidetavalt on Vahemere-äärsetes kultuurides see palju vähem vabandusena arvestatav. Enese kaotamine ja kellekski teiseks muutumine alkoholi mõjul ei ole selles kultuuris sees. Selliseid norme ühe ettevõtmisega veel ei muuda, aga vajadus oli selles, et me tahaks midagi teha joomisnormidega ning seal on palju väikeseid norme veel.

Ühed normid reguleerivad seda, mida ei tohi teha ja teised reguleerivad seda, mida peab tegema. Seda olen küll Eestis omal nahal tundnud, et kui sa otsustad napsu mitte võtta, siis pead seda põhjendama. Kas oled rase, antibiootikumide peal või peab sul midagi muuda viga olema. See näitab, et on olemas norm, et teatud olukordades nagu peab jooma. Võib-olla saaks seda normi muuta, kui mingi hulk inimesi otsustaks, et nad enam ei küsi, miks keegi peol ei joo.

Siis tekkis küsimus, kuidas me need asjad inimesteni viime ja kooruma hakkas idee, et oleks lahe, kui oleks olemas selline keskkond. Üsna ruttu jõudsime ka selleni, et miks peaks inimesed sinna keskkonda tulema ja tahtma lubadusi anda. Koos “Joome poole vähem” ettevõtmisega, mida veab eest Riina Raudne, hakkasime läbi rääkima “Eesti 100” seltskonnaga. Ma arvan, et neilt tuli kõige rohkem julgustust vaadata teemasid palju laiemalt. Praegune idee ongi luua platvorm nii tehnoloogilises kui organisatoorses mõttes, kus saaks siis sammulugemisprojekte või sammustike ellu kutsuda. Ja sel platvormil käiks aastani 2018 läbi 8-10 teemat, millega me alles tööd alustame.

On siis mõte ka selles, et kui inimene jätab näiteks suitsetamise mingist kuupäevast maha, siis paneb ta selle kirja ja seejärel on kaaskonna surve suurem, sest platvormiga liitunud sõbrad teavad seda ning hoiavad tal silma peal?

Psühholoogiline mehhanism, millel sellised abivahendid või näiteks erinevad spordirakendused töötavad, on täpselt sama. Aga selle projekti juures tahaks vähemalt esimeses ringis isegi meelega intensiivsust vaos hoida, et grupisurvet ei oleks. Ilmselt läheb ka omajagu aega, et töötaks tehniline lahendus, kus igaüks ise saaks endale dünaamiliselt registreerida pikema projekti. Teine kaalutlus on aga seotud mehhanismi eetikaga. Terasema ühiskondliku närviga inimesed, kellele oleme projektist rääkinud, küsivad üsna ruttu, et: “Kas te hakkate siin süstemaatiliselt inimeste ajusid pesema?”

Vastus sellele küsimusele on see, et keskkond ei tohiks peale suruda konkreetseid lahendusi, seal on tehtavaid samme alati hulgim. Praegu töötame mõttega, et ühel teemal võiks olla umbes 20-30 sammu. Võtame ette liikluse ja seal on terve rodu asju, millele saad alla kirjutada. Kuskil ei vihjata, et õige oleks kõik need asjad enda omaks kuulutada. Oluline on see, et kirjutad alla sellele, et ma tahan anda oma panuse Eesti liikluskultuuri parandamisse ja valin välja sammud, mida ma ise päriselt teha tahan.

Loodame muidugi, et inimesed hakkavad oma otsuseid sotsiaalmeedias jagama. Aga me ei tahaks, et jagamise sõnum saaks selliseks, et “vaadake, mina ei ületa kunagi kiirust, tehke teie ka kindlasti sama!” Sõnumi fookus võiks olla see, et mina astusin just praegu näiteks viis sammu parema liikluse poole ja mine vali sina ka oma viis sammu välja. Ma ise kasutan sellist metafoori, et me ei tahaks väga erineda sellest, kuidas normid tavaelus kujunevad, aga me lihtsalt katalüüsime ja võimendame seda protsessi.

Üks ilmekas näide sellest, et normid saavad üsna lühikese aja jooksul muutuda on seotud laulupeoliikumisega. Kui taasiseseisvumise alguses oli tõsine mure, et mis edasi saab ja et tegu on ainult nohikute rõõmuga, siis tänaseks on seis pigem vastupidine – laulupeo korraldajad on mures, et järsku läheb liiga üldrahvalikuks ja on liiga palju osaleda tahtvaid inimesi.

Norm saab seega muutuda, aga see peaks toimuma loomulike sotsiaalsete protsesside tagajärjel, mis sisaldavad seda, et on julgemaid inimesi, kes võtavad mingi sammu ja teised järgivad eeskuju. See võtab kaua aega ja lootus on, et Sammulugejas muutuvad need asjad nähtavamaks.

Oled uurinud alkoholi mõjusid psühholoogilise poole pealt. Mida sa teada oled saanud ja kas midagi üldisemat võib välja tuua ka näiteks rahvuse kohta pealt?

Alkoholi mõjusid olen uurinud psühholoogina, seega ei ole valim kogu rahvuse suhtes esinduslik ja võrdlust teiste rahvastega pole ma teinud. Taolisi uuringuid on aga teinud Riina Raudne, kes on kaardistanud peamised joomisega seotud narratiivid. Üks on näiteks pimeda orjaaja ja raske elu lugu, et see sunnib inimest jooma. Teine on kinnise eestlase lugu, et eestlane ei oska ja ei saa kuidagi teisiti suhelda. Paljud tegevused, mida “Joome poole vähem” projekt teeb, on suunatud sellele, et võib-olla oskame ikka kuidagi teistmoodi.

Alkoholi psühholoogilistest uuringutest, millesse olen ka ise panustanud, selgub, et alkoholi mõju on suures osas platseebo. Alkoholil on puhas farmakoloogiline mõju psüühika funktsioonidele, mida võiks kokku võtta terminiga juhtfunktsioonid – mitme asja korraga silmas pidamine ja lihtne motoorne koordinatsioon, mis hakkavad kogusest olenevalt kõigil inimestel ühtemoodi nõrgenema.

See, mis juhtub meeleoluga ja mida inimesed tihti tähele panevad, et mõnega juhtub üks ja teisega teine, annab aga vihje, et inimesed võivad sellesama etanooli mõjul käituda väga erinevalt. Psühholoogid on sellega hästi palju tegelenud. Selgub, et oluline tegur on inimese ootuses: mida ta ise ootab, et temaga purjus peaga juhtuma hakkab. See omakorda tuleneb sellest, mida sa oled kogenud enne, kui sa üldse esimest korda jõid ehk mida sa oled näinud kas kodus, ekraanidelt või teatrist jne. Seal ongi minu ja Riina uurimishuvid ja erinevad distsipliinid kokku saanud.

Sa siirdud peatselt Stanfordi ülikooli. Mida seal tegema hakkad?

Liitun Stanfordis emotsioonide reguleerimise laboriga, millega oleme varem distantsilt koostööd teinud. Mu doktoritöös oli üks artikkel, mille ma koos nendega kirjutasin. Uurisin nimelt oma väitekirjas elektroentsefalograafia ehk aju elektrilise aktiivsuse peanahalt mõõdetud jälgede abil seda, mismoodi töötleb aju emotsionaalset teavet või informatsiooni. Mul oli paar ideed EEG analüüsi poole pealt, mille testimiseks palusin luba kasutada Stanfordis kogutud andmeid.

Sellest kasvas välja esialgne koostöö, mida soovisime jätkata. Päris täpselt mu esimene sealne projekt veel paigas pole. Aga teada on see, et hakkan tegelema küsimusega, miks inimesed tavaelus mingil hetkel teatud emotsioonireguleerimise võtteid kasutavad või ei kasuta. See ehitub tolle labori viimaste aastakümnete tööle, kus nad on kategoriseerinud seda, mida inimesed õppimatagi oma emotsiooniga toimetulemiseks teevad. Seal on terve rida erinevaid võtteid. Mõni suleb kas füüsiliselt silmad või teeb seda mentaalselt, üritab tähelepanu kõrvale juhtida. Teine proovib enda jaoks seda olukorda ümber mõtestada.

Väga huvitav ja värske suund selles uurimisvaldkonnas on see, et kuhu selles pildis paigutuvad need võtted, mis on seotud teadveloleku ja sellega, kus inimene sihilikult ei ürita midagi muuta, aga on teadlikum ja neid võtteid on palju. See labor on viimase paarikümne aasta jooksul päris hästi ära kaardistanud, mis need võtted on, kui efektiivsed need on ja kuidas nad ajus toimetavad. Uurimisküsimus on aga see, et millest see sõltub, et kas inimene kasutab mingit oma repertuaari kuuluvat regulatsioonivõtet või ei kasuta.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: