Lisatud "Aktuaalse kaamera" video.

Hinnanguliselt üks protsent Eesti täiskasvanutest kannab HIV-nakkust. Seda on rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. Lisaks oleme erilised selle poolest, et meil on valdav mujal Euroopas üliharuldane HIV-1 CRF06_cpx viirus.

Ilmselt jõudis see harvaesinev tüvi siia Aafrikast Burkina Fasost. Kuni aastatuhande vahetuseni oli see peamiselt levinud just seal. Eestisse sattudes maandus viirus “soodsale pinnale”, kuna süstivate narkomaanide arvu järsk tõus võimaldas viirusel jõudsalt levida.

Kui alates 80ndate lõpust olid siinsed nakatunud peamiselt homoseksuaalsed mehed, kelle seas levis peamiselt Lääne-Euroopale iseloomulik B alatüüpi viirus, siis alates 2000. aastast, hakkas viirus levima süstivate narkomaanide seas.

Et haiguspuhangu vallandas CRF06-viiruse tüüp on Radko Avi sõnul suures osas juhuslik. “Eestis levivad HIV tüved on üksteisega peaaegu identsed ja erinevad näiteks Lääne-Euroopa suhteliselt mitmekesisest B alatüüpi epideemiast. Samas pole siiski leitud veenvaid tõendeid, et erinevad HIV alatüübid põhjustaksid erinevalt kulgevat haigust.”

Mis saab siis kui inimene on viirusega nakatunud?

Kui HIV inimese organismi jõuab, nakatab ta peamiselt CD4 ja CCR5 retseptoreid kandvaid T-lümfotsüüte ehk T-rakke.

Sellised rakud asuvad peamiselt lümfisõlmedes ja eriti arvukalt seedekulgla lümfisõlmedes. Seal otsustatakse tegelikult juba nakkuse alguses kui kiiresti viirus immuunsüsteemi laastab ja kui kiiresti muude haiguste vastu võitlevad CD4 T-lümfotsüütide arv edaspidi langeb.

Ent kuna T-lümfotsüütide määramine soolestikust on keeruline, ravibki kogu maailm HIV-infektsiooni vastavalt sellele, palju on viirusosakesi või T-lümfotsüüte veres.

Tänapäeva HIV-vastane ravi on suhteliselt edukas, suutes viiruse paljunemise peaaegu täielikult maha suruda. Paraku ei ole see aga võimeline organismi vabastama kord sinna juba sisenenud viirusest. Viirus peidab ennast puhkavate T-lümfotsüütide genoomis, jäädes kättesaamatuks nii HIV-vastasele ravile kui ka immuunsüsteemile. Rakus peituvat viirust ei reeda ükski kindel teadaolev pinnamarker.

Puhkavate T-lümfotsüütide omapära on veel see, et nad on väga pikaealised olles võimelised elama kümneid aastaid. See võimaldab ka viirusel olla peidus väga pikka aega ja hakata paljunema alles talle sobival hetkel. Lisaks sellele on uuemad teadustööd näidanud, et HIV võib nakatada ka T-lümfotsüütide tüvirakke. See tähendab, et koos uute T-lümfotsüütide tootmisega võib organism ka ise tahtmatult paljundada HIV-d ennast ja muuta seega viirusest vabanemise nii immuunsüsteemile endale kui viirusvastasele ravile veelgi keerukamaks.

Need on asjaolud, mis teevadki HIV-st kroonilise haiguse, mida saab kontrolli all hoida vaid püsiva eluaegse raviga.

Miks ravi alati ei toimi?

Paljudel juhtudel suudab HIV paljunema hakata ka viirusvastase ravi tingimustes. Sellisel juhul on viiruse genoomi tekkinud mutatsioonid, mille tõttu viirusvastased ravimid ei suuda tema paljunemist enam takistada. Kuna HIV genoomi paljunemine on võrreldes näiteks inimese genoomi paljunemisega, ülimalt vigaderohke, siis võib vähimgi viirusvastase ravi režiimi rikkumine viia resistentse viiruse välja kujunemiseni.

Resistentsuse tekkes ei saa süüdistada ainult patsiendi käitumist. Näiteks võis haige mutatsiooniga viiruse saada ka inimeselt, kellel on ravimiresistentsus juba välja kujunenud. Taolist resistentsust nimetatakse ülekanduvaks ravimresistentsuseks ning Eestis on taoliste viiruste arv aeglaselt kuid järjepidevalt kasvanud. Viimastele Eestis läbiviidud teaduslikele uuringutele tuginedes on nimetatud viiruseid 6-7 protsendil uutest HIV-positiivseks diagnoositud isikutest.

Eesti HIV epideemia on veel suhteliselt noor, võrreldes näiteks Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerikaga ja seetõttu on Eestis ringlevad viirused paljudele ravimitele tundlikud. See tähendab, et enamus ravimeid on tõhusad. Sellest hoolimata on ka Eestis üksikuid patsiente, kellel on välja kujunenud nii laialdane resistentsus, et täielikult toimivaid preparaate enam ei ole. Nende isikute edasise efektiivse ravi saatus sõltub paljuski uute ravimite turule tulekust.

“On oluline, et kõik HIV-positiivsed isikud oleksid oma nakkusest teadlikud ja tunnistaksid seda. Ainuüksi juba see teadmine paneb inimesed oma nakkusohtlikku käitumist piirama ja seega oluliselt tõkestama viiruse levikut,” ütles infektsioonhaiguste arst Pilleriin Soodla. “Teiseks on vaja, et
HIV-positiivsed järgiksid arsti määratud viirusevastast ravi, et viiruste hulk nende veres oleks võimalikult väike. See vähendab oluliselt ka teiste inimeste nakatamise tõenäosust.“

HIV-infektsiooni nakatumisest kuni surmani, kui seda ei ravita, kestab keskmiselt seitse aastat, kuid see varieerub inimeste vahel väga palju: mõni jõuab surmani kahe aastaga, mõnel võib see aega võtta 20. Tänapäevase viirusevastase ravi tingimustes on aga HIV positiivsete elulemus mõningatel juhtudel võrreldav või isegi kõrgem kui HIV negatiivsetel. Viimane on võimalik ilmselt tänu korralikumale muude tervisenäitajate jälgimisele.