10 aastat HIV uuringuid Eestis: Tüüpiline HIV-positiivne elab jätkuvalt Tallinnas või Ida-Virumaal ja räägib vene keelt

“Võime joonlaua võtta ja kaardile Tallinnast paar sentimeetrit allapoole joone tõmmata,” lausub Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar. “Tallinnas on HIV-positiivseid kõige rohkem.”
See on nii, sest pealinnas elab ka kõige rohkem inimesi. Proportsionaalselt elanike arvuga on kõige rohkem haigestunuid Narvas ja teistes Ida-Virumaa linnades. Lõuna-Eestisse pole epideemia levinud.
Nii oli see ka kümme aastat tagasi, mil Tartu ülikooli mikrobioloogia tehti Lutsari eestvedamisel esimesed katsed HI-viirusega ja instituudis algas HIV-alane teadustöö.
See oli aeg kui Eesti tüüpiline HIV-positiivne oli alla 20-aastane vene keelt rääkiv noor või koguni 13-14-aastane laps, kes haigestus HIV-infektsiooni kasutatud nõelaga endale narkootikumi süstides.
“Praegu enam 13-14-aastased naljalt ei haigestu. Meie epideemia on vanemaks saanud. See on nihkunud 20. eluaastate lõppu või isegi 30. algusesse.”
Veel 2000. aastate alguses olid 90 protsenti nakatanutest süstivad narkomaanid. Praegu on selliseid umbes pooled HIV-kandjatest. Teine pool, või isegi veidi enam, on saanud viiruse kaitsmata heteroseksuaalsest seksuaalvahekorrast.
“See kõik näitab, et teavitustööst on teatud määral kasu olnud. Kuid see pole jõudnud isoleeritud HIV-positiivsete populatsioonini.”
Populatsiooni suurele eraldatusele viitab ka tõsiasi, et Eestis leviv viiruse tüüp ja kogu epideemia on aastate jooksul olnud väga ühesugune: ainult Eestis levinud HIV CRF06 pole siiani levinud meie naaberriikidesse ega kaugemale, sisse pole tulnud ka teised HIV subtüübid. “Ilmselt on meie HIV-positiivsed üpris paiksed ja väga palju ei reisi, ilmselt ei tegele nad ka prostitutsiooniga,” nendib Lutsar.
Päevas vähemalt üks positiivne diagnoos
Ühes sooviga parandada arusaama HIV-infektsiooni kulgemisest alustati kümme aastat tagasi ka HIV-positiivsete patsientide andmekogu loomisega. Sellised üleriigilised andmekogu on olemas suurtel riikides nagu USA, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja ka Šveits, ent puuduvad meie naabritel.
Tänaseks on arstide ja õdede abiga Eesti kogusse talletatud umbes 4000 patsiendi andmed ja ravikaardid.
E-ravikaart näitab arvutiekraanil kogu patsiendi haiguse kulgu alates selle diagnoosimisest. See näitab, kuidas on haige immunoloogilised näitajad ja viiruse koormus aja jooksul muutunud, missugust ravi ta on saanud, millist ravimit võttes tema tervisenäitajad halvenesid või paranesid.
Nii aitab andmekogu kontrolli all hoida ühe patsiendi haiguse kulgu, aga samas võimaldab see muude vahendite kaasabil kontrollida kogu epideemiat.
Haiged ei lähe arsti juurde
Aasta igal tööpäeval annab vähemalt üks immuunpuudulikkuse viiruse diagnoosiga inimene nõusoleku enda andmed kogusse lisada. See teeb aastas ligi 300 uut haigestunut. Nende immunoloogilised näitajad on tavaliselt väga halvad.
Andmekoguga töötavad spetsialistid järeldavad sellest, et Eestis jõuavad HIV haiged infektsiooniarsti juurde väga hilja.
“Kurb,” ütleb Lutsar. “Ravi on võimalik alustada väga vara. Meil on ravimid, mis võimaldavad inimeste elukvaliteeti oluliselt parandada ja aitavad vältida teiste inimeste nakatamist. See on krooniline haigus nagu vererõhutõbi või diabeet, aga inimesed tulevad arsti juurde väga hilja ja kui nad lõpuks sinna jõuavad, siis paljud neist kaovad ära.”
Sellepärast on tänu andmekogule tõstatunud küsimus, kas Eestis tuleks jagada veel rohkem süstlaid ja kondoome või peaksime hoopis enam pingutama selle nimel, et haigestunud kiiremini arsti juurde jõuaksid. Mitmete spetsialistide arvates võiks HIV-positiivsete varem arsti juurde saamine olla üks vahend, mis võiks aidata 300-lt uuelt HIV-positiivselt diagnoosilt aastas jõuda tulevikus 30-ni.
Selle aasta aprillis täitus 10 aastat, mil Tartu ülikooli mikrobioloogia instituudis alustati HIV uuringutega. Selle puhul toimub 28. mail Tallinnas hotellis Meriton konverents E-HIV , kus teadlased räägivad nii eesti HI-viirusest kui ka HIV-positiivsete isikute populatsioonist.