Linnalindude uuring paljastab ka inimese käitumist   ({{commentsTotal}})

Lindude käitumisökoloogia töörühm paneb pesakaste üles.
Lindude käitumisökoloogia töörühm paneb pesakaste üles. Autor/allikas: Vallo Tilgar

Tartu ülikooli lindude käitumisökoloogia töörühm ehk Edelagrupp alustas välitööde hooaega 60 pesakasti ülespanekuga linna rohelistes piirkondades. Grupp uurib linnastumise mõju rasvatihaste geenidele ja käitumisele. Pikas perspektiivis on tulemused üldistatavad ka inimesele ja teistele liikidele.

ERR Novaatorile rääkisid uurimusest lähemalt TÜ linnuökoloogia vanemteadur Vallo Tilgar ja TÜ zooloogia- ja hüdrobioloogia doktorant Killu Timm.

Milles see projekt seisneb?

Vallo Tilgar: Osaleme koostööprojektis, mis hõlmab mitmeid Euroopa riike. Hetkel on võrgustikus Hispaania ja Eesti. Võrdleme rasvatihasel maa- ja linnapopulatsioone ja eeldame, et nende populatsioonide vahel on geneetilised erinevused. Eeldame, et linnas elavad tihased on kohastunud uudsetele keskkonnatingimustele. Linnas on palju suurem mürafoon, linnud peavad harjuma inimese juuresolekuga ja käitumuslikult on seda ka täheldatud, et linnas elavad linnud on metsas elavatest liigikaaslastest palju julgemad.

Soovime tuvastada geneetilisi erinevusi maa- ja linnalindude vahel ühe käitumisgeeni polümorfismi alusel, milleks on serotoniini transportergeen (SERT). Eelnevalt on musträsta puhul leitud, et linna- ja maapopulatsioonides SERT geenialleelide sagedused erinevad. Linnalindudel esineb sagedamini haruldaseimaid alleele, mis tähendab suuremat heterosügootsust. See omakorda suurendab lindude eluvõimelisust. Kuna metsas elavatel liigikaaslastel on enamasti väiksem heterosügootsus, võib see olla põhjuseks linnastumisega kohastumisel.

Loodame leida umbes samasuguseid seoseid ka rasvatihasel. Võrdleme linna-maa populatsioonide paare üle Euroopa. Lisaks mõõdame ka teatud lihtsaid käitumistunnuseid, et teada saada, kas linnatihased on julgemad kui maal elavad liigikaaslased.

Kuhu panite Tartus välja pesakastid?

Tilgar: Oleme valinud rohelisemad piirkonnad pigem ühes linnaosas, milleks on Karlova, aga pesakaste on ka Tammelinnas ja Ropkal. Seal on vanemad ja suuremad puud, kus tihaseid võiks ka looduslikult elada. Teeme selle kaudu neile ka head, pakkudes pesitsuskohti ja loodame, et nii suureneb nende arvukus. Siis saavad ju inimesedki kevadisest linnulaulust osa. Olemegi Tartusse sel aastal üles pannud üle 60 pesakasti ja loodame, et saame neist pärast uurimiseks 20 sigivat paari.

Kus asub aga referentsgrupp ehk maal elavad tihased?

Tilgar: Maal elavad tihased asuvad Pärnumaal, Kilingi-Nõmme kandis, kus me teeme oma põhilist uurimistööd. Sealsetes männimetsades on meil uurimisala palju suurem, kui Tartus. Üles on pandud ja kasutatavad umbes tuhatkond pesakasti, millest igal aastal on asustatud sadakond. Selle konkreetse uuringu jaoks võtame uurimise alla 40-50 asustatud pesakasti tollest piirkonnast. Seega võiks 20 pesitsuspaari olla Tartust ja 40 Pärnumaalt.

Doktorant Killu Timm, mis on teie osa selle projekti juures?

Timm: Mina olen Vallo juhendatav ja minu osa on teha kindlaks need olemasolevad polümorfismid. Polümorfism on siis populatsiooni või liigi isendite tunnuse mitmetine vorm. Erinevatel isenditel on väga tõenäoline, et neil on geenijärjestuses mingi väike erinevus. See väike erinevus põhjustab erinevat käitumist. Võiks oletada, et linnas on rohkem nende ühtede polümorfismidega linde, kui maal ja vastavalt sellele on ka muutunud käitumine. Linnud on siis kas julgemad või ettevaatlikumad. Mina tegelen nii käitumiskatsete kui ka laborianalüüsidega, eelkõige võtan vaatluse alla just selle serotoniini transportergeeni.

Kuidas te need geenid tihastelt kätte saate?

Timm: Geenianalüüsi tegemiseks on vaja geneetilist materjali. Meie kasutame selleks vereproovi, mis on väga väike kogus: kusagil 30 mikroliitrit. Seega me lindu olulisel määral ei kahjusta. Verest on DNA-d kõige lihtsam kätte saada. On ka võimalus kasutada sulgi või väljaheiteid, kuid seal võib DNA olla juba natuke lagunenud või kahjustatud, mis tähendab, et lõpptulemus ei ole nõnda hea.

Tegu on päris pikaajalise projektiga?

Timm: Jah, tõepoolest, meil juba mingil määral see projekt töötab ehk uurime neid Kilingi-Nõmmel maal elavad tihaseid ja kokkuvõttes kestab see projekt mitmeid aastaid.

Tilgar: Lisaks linna-maa võrdlusele tahame võrrelda ka lihtsalt erinevaid geograafilisi populatsioone, et teada saada, kuidas looduslik valik mõjutab käitumistunnuste avaldumist erinevates populatsioonides ja kas see on tuvastatav ka näiteks geenide põhjal.

Kas sel uurimusel võiks olla pikas perspektiivis ka teisi väljundeid peale saadava teadmise?

Tilgar: Siin on rakendatavaid suundi päris mitmeid. Esiteks, kui leiame tihase puhul seosed geenide ja käitumise vahel, siis saame neid seoseid üldistada ka teistele liikidele. Näiteks, kui uurime looduskaitsealuste liikide puhul sama geenilookust ning leiame sealt polümorfisme, siis saaksime prognoosida, millised alleelisagedused seostuvad näiteks parema stressitaluvuse ja julgema käitumisega. Seejärel saame sobivate iseloomuomadustega isendeid kasutada näiteks uute elupaikade taasasustamisel.

SERT geeni mõju käitumisele on universaalne kõigi selgroogsete jaoks. Inimesel on seda geeni väga palju uuritud ja leitud, et polümorfism mõjutab ärevusega seotud käitumist ja agressiivsust serotoniini kaudu. Kui leiame huvitavaid seoseid lindudel, siis saame kaudses mõttes tõmmata paralleele ka inimesega. Kui lindudel näiteks mõjutavad geneetilised mutatsioonid kohanemisvõimega seotud käitumise aspekte, siis võime eeldada, et inimesel leiame samalaadseid seoseid.

Kui vaadata linnalinde Tartus üldisemalt, siis milline on siinkohal seis? Tallinnas näiteks kadusid varblased ühel hetkel vaikselt kesklinnast ära, sest puid ja põõsaid jäi vähemaks ja pesa ehitamiseks sobivad õõnsusi ja pragusid samuti. Kuidas on lood Tartus?

Tilgar: Tundub küll, et see on üldine trend kõigis Eesti linnades. Varblasi on võrreldes varasemaga linnas vähem näha. Maju renoveeritakse, vanad lagunenud hooned parandatakse ära ja lindudel jääb tõesti pesitsuskohti vähemaks. Ka vanad õõnsad puud saetakse maha ja istutatakse asemele uued. Me pole küll spetsiaalselt pesitsuskohtade kättesaadavust linnades uurinud, aga võib eeldada, et avatud räästaaluseid, pragusid ja muid taolisi pesitsuskohti on vähem, mistõttu vähemalt õõnespesitsejate arvukus endiselt kahaneb. Samas kajakad tunnevad end suurlinnades väga hästi ja pesitsevad arvukalt lamekatustel. Kui neid sealt ära ei aeta, siis saavad nad väga hästi hakkama.

Timm: Lisaksin, et aina populaarsemaks läheb aialinnu päeviku pidamine, mis aitakski hinnata, kas ja kui palju neid laululinde vähenenud on. Ma usun, et sealt võiks päris huvitavaid tulemusi saada.

Tilgar: Samas on kindlasti positiivne see, et inimesed toidavad aialinde talviti üha rohkem. See jällegi suurendab nende ellujäämist talvisel perioodil. Kui nad kevadisel ajal leiavad endale ikkagi sobivaid pesitsuskohti, siis võib talvine lisasöötmine hakata aialindude arvukust positiivselt mõjutama. Avaspesitsejad linnud, kes pesitsevad parkides ja kalmistutel, näiteks rohevindid, võivad ennast seetõttu linnaoludes küllalt hästi tunda.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: