Dotsent: vene tudengeid on eestikeelsetel erialadel vähe ja puuduvad vahendid nende õppe toetamiseks ({{commentsTotal}})

Matemaatikaülesannete lahendamine eksamil.
Matemaatikaülesannete lahendamine eksamil. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Vene emakeelega tudengite õpetamiseks eestikeelsetel erialadel on vaja paindlikkust, loovust, leidlikkust ning uuenduslikke õppemeetodeid ja -vahendeid. Paraku puudub siin süsteemne riigipoolne abinõu.

Nii tõdes Tartu ülikoolis alates 2000. aastast klassikalist filoloogiat õpetanud Maria-Kristiina Lotman möödunud reedel rahvusvahelisel konverentsil, kus spetsialistid arutasid ladina ja kreeka keele õpetamise üle Eesti gümnaasiumides ja kõrgkoolides.

Kui vene emakeelega õpilaste toimetulekust põhi- ja keskhariduskoolides on viimasel ajal palju juttu olnud, siis nende probleemid ja edasijõudmine kõrgkoolides on pälvinud märksa vähem tähelepanu.

On selge, et kui analüüside kohaselt ei saavuta kolmandik vene õppekeelega põhikoolide õpilastest eesti keeles isegi B1 taset, mis võimaldaks esmast suhtlust ja lihtsamate tekstide kirjutamist, saab see oluliseks takistuseks juba gümnaasiumide eestikeelses aineõppes. Koguni keerulisem on olukord kõrgkoolides, kus uued tihendatud õppekavad nõuavad veel intensiivsemaid ja tempokamaid õppevorme, mistõttu puuduliku keeleoskusega tudeng võib õppeprotsessist sisuliselt kõrvale jääda.

Nii pole ime, et Eesti kõrgkoolides õpib proportsionaalselt väga vähe vene emakeelega üliõpilasi. Klassikaline filoloogia pole siin erand: meie põhiõppe on rohkem kui kahekümne aasta jooksul lõpetanud vaid üks vene emakeelega inimene.

Vene õpilased jäävad eestikeelsetes ainetes hätta

Kui asusin 2000. aastate keskel slaavi filoloogia üliõpilastele ladina keele põhikursust õpetama, oli see hüpe tundmatusse. Puudus ettekujutus üliõpilaste keeletasemest, ei olnud ka valmismetoodikat ega sobivaid õppematerjale kakskeelse grupi õpetamiseks. Ilmnes, et üldine eesti keele oskuse tase oli ebapiisav ning täielik keelekümblusmeetod, mida esialgu katsetasin, häid tulemusi ei andnud: üliõpilased pelgasid isegi arusaamisprobleemide korral märku anda ja täpsustavaid küsimusi küsida, rääkimata sisulisemast diskussioonist. Selle tulemusel oli kontrolltööde ja eksamite tulemuste keskmine tunduvalt madalam kui eestikeelsete gruppide oma ning tekkis terav vajadus uute lahenduste jaoks.

Mõistagi ei ole see ainult konkreetse ainekursuse ja ladina keele õpetamise probleem, vaid palju sügavam sotsiaalne mure: kui need õpilased ei saa läbida ühtegi ainet, mis ei seondu otseselt slavistika programmiga, siis on kõrvaleriala valik äärmiselt piiratud. Toimub kapseldumine oma kitsasse erialasse, mille tagajärjel on hiljem oluliselt raskem spetsialiseerunud tööturul konkureerida, rääkimata teistel humanitaarsetel erialadel kraadiõppes jätkamisest. Seega ei tulnud kõne alla ka vene keeles õpetamine: kursus pidi tudengid varustama vähemalt filoloogile vajalike eestikeelsete terminitega, et luua neile paremad eeldused eestikeelse kõrgkooli võimaluste kasutamiseks.

Meetodi valimisel tuligi esmajoones arvesse võtta grupi mitmekeelset eripära: põhiliselt kakskeelse emakeelega grupis kolmandat keelt õppides liigutakse kolme keeleruumi vahel, mis on õppijatele suur väljakutse.
Asja teeb keerulisemaks see, et grupis on sageli ka teiste erialade üliõpilasi, kelle emakeel on eesti keel, sealhulgas neid, kes vene keelt oskavad halvasti või ei oska üldse. Vahel aga satub kursusele ka välistudengeid, kellele vene keel on teine keel ja kes eesti keelt ei oska. Sellisel juhul on vahel tulnud appi võtta vene keeles võõraks jäänud mõistete seletamiseks ka inglise keel ja lisandub neljaski keel.

Nende eripärade valguses tulid kõne alla vaid mitmekeelsed metoodikad. Nn kahepoolne keelekümblus, kus õppetöö käib vaheldumisi mõlemas põhikeeles ja mida peetakse praegu üheks kõige tõhusamaks keeleõppemeetodiks, ei sobinud liiga intensiivse ajakava tõttu. Sobivamaks osutus meetod, mille puhul õppetöö ja põhiline kommunikatsioon käib eesti keeles, kuid üliõpilasel on kasutada venekeelsed abimaterjalid.

Uusi metoodikaid toetavad iganenud õpikud

Töökeel on küll eesti keel, kuid see ei tähenda, et vene ja vahel ka inglise keel oleksid välistatud. Õpilasel on lubatud esitada venekeelseid küsimusi ning tõlkida ladina lauseid raskuste korral vene keelde. Lubatud on ka koodivahetus ehk segakeelsed lausungid, mis on traditsioonilistes monolingvaalsetes õppevormides enamasti taunitud, ent mida on mitmete uuringute järel aina enam hakatud pidama kakskeelses õppeprotsessis täiesti normaalseks ja isegi kasulikuks komponendiks.

Koodivahetus võib aidata õpilastel end paremini väljendada ning hõlbustada materjali omandamist. Sellegipoolest eelistan konservatiivsemat lähenemist, mille kohaselt õpetaja ise keeli üldjuhul ei sega ning õpilasel on see lubatud küll õppeprotsessis, kuid mitte tulemuste hindamisel: kontrolltöödes ja eksamites tuleb kasutada läbivalt ühte keelt.

Ka õppevahendid on probleem. Eestis on juba nõukogude ajal välja antud korduvtrükkides Lalla Grossi, Richard Kleisi ja Ülo Torpatsi koostatud õpik “Studium Latinum”, mis sisaldab küll kakskeelseid harjutusi, sõnastikke ja grammatikaseletusi, kuid millel on paraku ka olulisi puudusi. Nõukogudeaegse väljaandena ei ole see tänapäeva tudengile atraktiivne, õpiku ülesehitus on äärmiselt üksluine, sõnastikud on halvasti kasutatavad ja temaatiline jaotus ei ole kooskõlas tänase programmiga. Seega õpik ainukasutuseks ei kõlba, küll aga sobib toetavaks abimaterjaliks.

Lisaks olen koostanud kolm täiendavat paketti: õppetekstid, mis on varustatud korraga eesti- ja venekeelse sõnastikuga, mõlemakeelse sõnastikuga harjutustikud ning videomaterjale koondavad sisupaketid, mis sisaldavad verbile ja substantiivile pühendatud õppematerjale, eesmärgiga hõlbustada grammatikavormide omandamist. Nii harjutusi kui tõlketekste võib üliõpilane esitada vastavalt oma valikule eesti, vene või inglise keeles, ning aasta-aastalt on aina rohkem vene emakeelega õpilasi, kes eelistavad tõlkida eesti keelde ja küsivad tõlkimise käigus täpsustusi mitte ainult ladina, vaid ka eesti keele grammatika kohta.

Aastaks 2015 on metoodika ja õppematerjalid lõpuks põhiosas välja kujunenud. Arenguruumi küll on – nii uus õpik kui ka mitmesugused elektroonilised abivahendid, näiteks mälukaardid ja videod, pakuksid head täiendust, kuid tagasiside küsitlustes hindavad üliõpilased juba praegu õppematerjale tõhusateks ja toetavateks. Samal ajal on märgatavalt paranenud ka üliõpilaste keskmine keeleoskus, nii et üleminek eestikeelsele aineõppele on vähemalt kõrgkooli jõudnud muukeelsete õpilaste osas olnud edukas.

Teisalt aga ei ole aga näha erilisi muutusi vene emakeelega tudengite osakaalus humanitaarsetel erialadel: neid on endiselt silmatorkavalt vähe. Arvestades seda, kui palju praegu räägitakse üliõpilase defitsiidist, on hämmastav, et sellele hüljatud ressursile ei pöörata peaaegu üldse tähelepanu. Ei ole ei süstemaatilist riiklikku tuge kakskeelsete õppevahendite loomiseks ega ka ülikoolide meetmeid venekeelsete tudengite meelitamiseks eestikeelsetele õppekavadele.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: