Uurimisvaldkondi, kus Eesti teadlastel oleks kosmosetehnoloogia teadmisi ja kogemusi rahvusvahelises koostöös võimalik ära kasutada, on astrofüüsiku ja Leideni ülikooli järeldoktorandi Mihkel Kama hinnangul palju. Kosmosetehnoloogias ja teadusinstrumentide juures on alati vaja ainulaadset, usaldusväärset ja rangetele ajalistele ja tehniliste piirangutele vastavat tarkvara. "Ettevõte, kellel on löökrühm asjatundlikke programmeerijaid ja arendajaid, võiks alltöövõtjana julgelt spetsialiseeruda suurte teadusinstrumentide – mitte ainult kosmosetehnika – andmeanalüüsi tarkvara väljatöötamisele. Lisaks tõstab ta teiste hulgast esile kosmosetehnoloogia abil saadavate andmete analüüsi."

Suur osa kosmosetehnoloogiast hõlmab satelliite, millega uuritakse meie koduplaneedi kliimat, loodust ja põllumajandust. Väiksema osa moodustavad kosmoseteleskoobid ja planeetidevahelised uurimisjaamad. Kõikides nendes valdkondades on Eestis teadlasi, kes juba niigi rahvusvahelist koostööd teevad, märgib Kama. Näiteks Tartu Observatooriumis on olemas nii astrofüüsikud kui Maa kaugseire eksperdid. Nende hulka kuulub ka Tartu Observatooriumi radarkaugseire töörühma juht Kaupo Voormansik.

Tarbijast kosmosetehnoloogia loojaks

Küsimusele, mida annab Euroopa kosmoseagentuuriga sõlmitud leping Eestile, vastab Voormansik, et see leping lubab meil senisest enam olla ise kosmosetehnoloogia loojad ja mitte ainult tarbijad.

Sama aspekti tõstab esile ka Mihkel Kama – tehnika väljatöötamise osas on Eestil palju teadvustamata potentsiaali. Ta toob näite: ühes instituudis tegeletakse terahertsspektroskoopiaga, mõnes ettevõttes aga tehakse rangetele nõudmistele vastavaid kruvisid. Võib-olla pole kumbki neist mõelnud kosmosetehnoloogiasse panustamisest, kuid mõlema asutuse ekspertidel oleks erinevatesse projektidesse midagi panustada. "Nii et lisaks potentsiaalile, mida ma usun on meil palju, on vaja ettevõtlikke inimesi, kes sellised võimalusi näeksid ja ESA pakutavaid koostöövõimalusi ära kasutaksid," ütleb Kama.

Kosmosetehnoloogiast kõige suurem osa hõlmab aga side-, navigatsiooni- ja luuresatelliite, mis tänapäevasele inimesele on hädavajalikud. Seega pole kosmosetehnoloogia kasutajad kaugelt ainult teadlased, vaid ka tavainimesed, kes kasutavad satelliite endale märkamatult iga päev.

Seega, Eesti teadlased suudaksid ESA liikmelisusest tulevatesse lepingutesse panustada näiteks tarkvaraarenduses, kuna Eesti IT kõrge tase on maailmas hästi tuntud. ESA suurprojektides osalemiseks peaksime Kana sõnul aga lisaks otsima koostöövõimalusi teiste väikeste teadusmajandustega. Näiteks Läti ja Leedu, aga ka Soome ja Rootsi teadusasutuste ja firmadega. "Siin on jällegi asi kinni ettevõtlikes inimestes, kes neid projekte veaksid," märgib Kama.

Kas spetsialiste jagub?

Eesti rahvaarv on aga väike ning ülikoolide võimalused on kindlasti piiratumad kui mõnel Euroopa suurriigil. Kas Eesti suudab koolitada piisavalt spetsialiste?

Mihkel Kama ütleb siinkoha, et spetsialistide absoluutarv ei pruugigi olla nii oluline. "Arvan, et tähtis on, et oleks olemas teaduslikud ja tööstuslikud asutused, kelle tase ja ambitsioonikus on piisav, et ESA lepingutele konkureerida. Selliseid keskuseid võib olla ainult viis, igaühes kümme inimest. Peaasi, et nad tasemel tööd teevad." Kama usub, et Eesti suudab ESAs täisväärtusliku partnerina läbi lüüa ning lisaks täiendavad siinsed spetsialistid end välismaa ülikoolides ja ettevõtetes.

Eesti maksab ESA liikmelisuse eest aastas ligi 870 000 eurot. Kas ja millist otsest mõõdetavat kasu võiks sealt tagasi saada? Mihkel Kama võtab selle kokku neljapunktise loeteluga:

Esiteks, ESA suunab selle raha suures osas läbi lepingute Eesti ettevõtetele, eeldusel et viimaseid ESA projektid huvitavad ja nad suudavad sinna panustada. Seeläbi jääb Eesti liikmemaksust suur osa tegelikult koju, kõrgtehnoloogilise tootmise ja arenduse toetuseks.

Teiseks, Eesti teadlastele ja ettevõtetele avanevad uued uksed, mis puudutab osalemist ESA satelliitide väljatöötamist ja nende andmete kasutamist. See teeb meid teaduslikest sabassörkijatest eesliini võitlejateks.

Kolmandaks, suureneb meie nähtavus tipptehnoloogia ja -teaduse riigina.

Ja lõpetuseks, kujutage ette seda: mõne aasta pärast saab intervjueerida võib-olla Eesti programmeerijat, kelle loodud tarkvara hakkab juhtima Marsil seiklevat kulgurit. Sellisest võimalusest saadav kasu ei ole kergesti mõõdetav, kuid kui otsitakse seost majanduskasvuga, siis minu jaoks ei ole kahtlust, et me saame sellest inspiratsiooni ja julgust eneseteostuseks ka väljaspool kosmosetehnoloogiat. Kui see ei ole kasulik, siis mis veel?