Beta Pictoris on astronoomilises mõttes verinoor. Süsteemi keskne täht moodustus 23 miljonit aastat tagasi, mistõttu on see olnud täheteadlaste huviorbiidis juba pea 30 aastat. Sellest ajast saadik on täheldatud väikesi variatsioone ka tähelt Maani jõudva valguse hulgas ja nähtavas kiirgusspektris. Astronoomid on oletanud, et need on tingitud tähe eest mööduvatest komeetidest. Sabatähtede saba neelab paratamatult osa valgust.

Flavien Kieferi töörühm võttis muutuste täheldamiseks appi Tšiilis asuva Euroopa Lõunaobservatooriumi 3,6-meetrise peapeegliga teleskoobi instrumenti HARPS kaheksa aasta vältel kogutud andmed. Kuigi HARPSi kasutatakse tavaliselt eksoplaneetide avastamiseks, kuna see võimaldab täheldada ka kõige pisemaid muutusi tähe radiaalkiiruses, sobib see ülihästi ka kaltsiumi ioonide neeldumisspektri täheldamiseks. Kokku suutis Kiefer koos kaaslastega avastada 493 eksokomeeti.

Avastatud kehade hulk võimaldas teha laiaulatuslikke järeldusi ka tähe ümber kohatavate komeedipopulatsioonide kohta. Näiteks leiti komeetide radiaalkiiruse põhjal, et üht tüüpi komeetide kiirus on väga erinev, andes mõista, et need lähenevad tähele mitmetest erinevatest suundadest. Teiste kiirus jäi aga reeglina 15 km/s lähedale, mis vihjab, et need pärinevad alati kindlast suunast. Seejuures leidsid astronoomid, et viimaste küljest eraldub ka oluliselt rohkem tolmu ja jääosakesi. Seega on need ilmselt ka nooremad ja tekkisid mõne suurema jäise keha lagunemisel.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.