Kosmilise kiirguse ja äärmusliku temperatuuri eest kaitsvad ülikonnad. Hingamiseks hädavajalikku hapnikku pakkuvad balloonid. Võimalus eluhoonest nädala vältel vaid kuueks tunniks lahkuda. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis just nii ulmeline hakkab välja nägema täna 29-aastase Roche elu juba kümne aasta pärast. Elu ilma värske õhu ja sinise taevata, kuni 400 miljoni kilomeetri kaugusel oma lähedastest, sest Dublini Trinity College'i teadlane Joseph on üks 705st väljavalitust, kellest võib potentsiaalselt saada esimene inimene Marsil.

Tobedus kuubis
See oli möödunud aasta aprillis, kui Roche e-postkasti potsatas kuulutus sellest, et Hollandi mittetulundusühing Mars One ootab avaldusi isikutelt, kes sooviksid olla need, kes 2024. aastal - ühe otsa piletiga - punasele planeedile lendaks. Eesmärgiga panna alus sealsele püsivale inimasustusele.

„Mõtlesin esmalt, et milline tobedus! Uurisin teema kohta rohkem ja sain aru, et ongi tobedus! Aga teadsin ka kohe, et panen end kirja, sest iga uus või erinev ettevõtmine kosmoseuurimise valdkonnas ja mujal kõlab alati meile hullumeelsena või tobedusena. Kuid see pole tingimata vale, kui me pole veel proovinud. Teadlasena tunnen, et me peame proovima, katsetama,“ meenutas astrofüüsik teda toona vallanud tundeid.

Missiooni kõige suurema raskuseks ei pea ta aga selle tehnilist poolt, vaid inimpsühhikast lähtuvat komponenti. Tulevaste astronautide treeningperiood kestab kaheksa aastat. „Üks selline tahetakse rajada vist Euroopasse ja üks Tšiilisse, viimane harjutusperiood toimuks kuue kuu jooksul Antarktikas. See on üks eraldatumaid paiku Maa peal ja annaks hea simulatsiooni sellest, milline oleks eraldatus Marsil,“ selgitas Roche.

Suur Vend
Ambitsioonika marsivallutuse plaaniga Hollandi mittetulundusühing Mars One kavatseb oma idee elluviimiseks kasutada juba praegu olemasolevaid tehnoloogilisi lahendusi. Mõistagi pole aga ükski kosmosevallutus odav ja üks põhjusi, miks Mars One`i kavandatav mehitatud reis Marsile võimaldab osalejatele vaid üheotsa piletit, peitubki rahas.

Ainuüksi nelja esimese inimese Marsile lennutamine läheb maksma ligi viis miljardit eurot. Projekti rahastuseks vajaminevate summade kokku saamiseks sõlmisid hollandlased möödunud juunis lepingu teleproduktsioonifirmaga DSP, kes väntab kogu ettevõtmisest tõsieluseriaali.

Pidev kaamera valvsa silma all olemine ei jäta külmaks ka Rochet „Mõte sõidust sadade tuhandete kilomeetrite taha, läbi Päikesesüsteemi, asustamata planeedile, ei hirmuta mind nii, kui mõte osalemisest telesaates, kus võiksin häbistada oma perekonda terve maailma ees. See on häirivam,“ tõdes astrofüüsik.

Maja Marsil
Ent lisaks avalikkuse tähelepanule peavad tulevased kolonistid rinda pistma olmelisemate probleemidega. Marsi peamiselt süsihappegaasist koosnev atmosfäär on Maa omast oluliselt hõredam. Astronaute peab kaitsma nii kosmilise kiirguse eest kui varustama neid jätkusuutlikult hapnikuga. Nii on karmis keskkonnas kõige tähtsam sobiliku elupaiga rajamine, mis ehitataks valmis robotitega juba enne kolonistide saabumist.

„Inimesi ei saadetaks, kui seal poleks turvalist paika. Kasutades olemasolevat tehnoloogiat, mis Maa peal juba töötab, saaks Marsile viia elamiseks vajalikud moodulid, mis eraldaks pinnasest vesinikku ja hapnikku ning toodaks vett,“ märkis Roche. Marsil leiduvat vett ja selle atmosfääris leiduvaid gaase kasutades saaks täispuhutavate komponentide sisse luua hingamist võimaldava keskkonna.

Seejuures näeksid need mehe sõnul ilmselt välja nagu tavalised, kuigi veidi veidrad kodud, kus on magamistoad ja tööruumid, televisioon, dušš ja kõik muu. Elukompleksi kataks paks pinnasekiht.

Muide, pole üldse välistatud, et äsja Josephi poolt kirjeldatud eluruumid, mida on kavandatud 50 m2 inimese kohta, hakkavad paiknema eestlaste poolt leiutatud marsimajas, mille prototüüp peaks lõplikult valmis saama juba järgmise aasta lõpus.

„See on alguses nagu merekonteiner, selline kast. Siis pannakse see kuhugi maha ja see pakib ennast täisfunktsionaalseks majaks. Seest on õhukindel ja oskab ennast kütta. Seal on oma vee ja hapniku süsteemid ja siis kui saabub nii-öelda inimene, siis avab ta ukse, astub sisse ja tunneb ennast kodus või vähemalt tunneb ennast elusana,“ selgitas Tartu ülikooli materjaliteadlane Alvo Aabloo. Tõenäolisem on siiski see, et Tartu Ülikooli teadlaste loodud end ise lahtipakkiv maja leiab rakendust maa peal tehtavates katsetes.

Liigne optimism?
Kuigi suurriikide vaheline Marsi uurimise võidujooks on täies hoos, pole nende plaanid nii ambitsioonikad, kui hollandlaste poolt veetav Mars One projekt. Isegi planeedi uurimisel seni kõige edukam olnud Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuur ei näe mehitatud planeedil maandumist hõlmavat Marsi-missiooni enne 2030. aastate keskpaika. Vabaühendus loodab seda teha aga juba kümne aasta pärast, misläbi on skeptilised nii NASA kui Eesti marsimaja ehitajad.

„Ütleme nii, et see on optimistlik plaan,“ nentis Aabloo ja märkis et taolised plaanid inimestes õhina ja soovi tekitamiseks reeglina optimistlikud. Kakskümmend aastat oleks juba realistlikum. Tänapäeva tehnoloogiate kasutamine kätkeb endas aga väga palju riske. „Kui see inimene sinna ka nii-öelda kohale jõuab, siis üldiselt kujuneb see ikkagi enesetapu missiooniks praktiliselt,“ möönis ta.

Roche ei lase end aga taolistest mõtetest liigselt häirida. Kuid see ei tähenda, et ta halvimatele stsenaariumitele ei mõtleks. „Surm on teema, millest mõtlen palju. Ma ei karda surma, lõpuks tuleb see nagunii. Kui see juhtub ettevõtmises, et suurendada meie teadmisi ja mõista paremini meie kohta Päikesesüsteemis, siis oleks see väärt eesmärgi nimel. Ent peaksin ütlema, et missioon on muidugi ambitsioonikas, kuid sellega ei alustata enne, kui see on mõistuse piirides turvaline,“ laiendas astrofüüsik.

Hüvasti, Maa!
Roche vanemad suhtuvad poja ettevõtmisesse toetavalt, kuid teadlane nendib, et oma poja või abikaasaga hüvasti jätmine on traumaatiline iga perekonna jaoks. Tunne on vastastikune. „Nendest lahkumine on raske. Kuid nad tunnevad mind, usaldavad. Kui ütlen, et osalen ettevõtmises, mis võib kuhugi viia, aga missioon ei pruugi ka õnnestuda... Me ei pruugi Maa pealt lahkuda, isegi treeningfaasini jõuda... Ütlen ikka, et ei tasu muretseda asjade pärast, mis ei pruugi juhtuda,“ mõtiskles Roche.

Sõbratari astrofüüsikul ei ole ning mees plaanib vallaliseks jääda ka vähemalt aasta või paari. „Selleks hetkeks olen ilmselt oma edaspidises karjääris rohkem kindel või saab kindlamaks, et mind valitakse missioonile ja alustan astronaudiväljaõpet,“ selgitas ta.

Samas oleks tema sõnul muidugi mugavam, kui tulevane naine Marsile kaasa tuleks, kuid nii pereelul oleksid vähemalt esialgu selged piirangud. „(See) hoiaks ära palju südamevalu. Nii oleks kõigile parem. Ent lapseküsimus on keerulisem. On analüüsitud, kuidas inimkeha Marsi keskkonnaga kohaneks. Arvestades kiiritust, kaitseülikondi, elukeskkonda... Kõike seda uuritakse inimeste turvalisuse seisukohast, aga ei saa täpselt prognoosida, kuidas inimkeha toimib, kui on nõrgem gravitatsioon, erinev atmosfäär ja kiirgus,“ märkis astrofüüsik.

Nii on resoluutselt rõhutatud, et laste saamine pole Marsil üleüldse kõne all. Vähemalt mitte enne, kui kolonistid on Marsil viibinud mitmeid aastaid ja teadlastel on parem arusaam, mis lastega juhtuda võiks.

Teadlasena jääb Roche kõige enam igatsema hingatavat atmosfääri, kuid mitte ainult. „Ma kasvasin üles talus keset Iirimaad. Pean end üsna looduselähedaseks. Kui puudub kliima, sinine taevas ja pilved, siis seda oleks Marsil kõige raskem taluda. Ent kõige enam tunneksin ikka puudust perest ja sõpradest,“ tõdes ta.

Sellele vaatamata pole mingit kahtlust, kas jääda võimaluse korral jääda Maale või minna elama Marsile. „Kui loobuksin, vaevaks see mind elu lõpuni. Seega pean valima Marsi,“ sõnas Roche.