Mee taimset päritolu saab määrata mitmeti. Mesinik, kes tunneb ja teab oma tarude ümbruse taimestikku, oskab hinnata, milline saab olema meesaak ja kus tema mesilased lendavad. Kuid saab ka minna detailsemaks, vaadata päris mee sisse – sealne pilt võib olla uskumatult kirju ja huvitav.

"Peale selle, et mesi on peaasjalikult suhkrute lahus, satub sinna sisse ka hulgaliselt õietolmuteri just nendelt taimedelt, mida mesilased külastavad," seletas TLÜ Ökoloogia instituudi teadur Liisa Puusepp. "Õietolmuterade suurus, kuju ja pinnamuster on kõikidele taimedele liigiomane. Muidugi on tegemist imeväikeste terakestega. Kuid kui neid mikroskoobiga vaadata, jõuame jälile meetaimedele ja saame teada nektari päritolu."

Mee õietolmuanalüüsiga alustas Liisa Puusepp umbes 15 aastat tagasi üliõpilasena, et kirjeldada erinevate mete õietolmuspektrit ning selle rakendamist mee floristilise ja geograafilise päritolu hindamisel. Vaatamata sellele, et Puusepa teadusliku töö temaatika on muutunud, teeb ta nii enda huvist kui ka mesinike tellimustel jätkuvalt analüüse ning kogub andmeid.

Hiljuti ilmus Puusepal ka pikaajalise, 11-aastase andmerea ehk enam kui 300 eestimaise meeproovi põhjal teadusartikkel rahvusvahelises teadusajakirjas Grana. "Pollen analysis of honey from the Baltic region, Estonia" ("Mee õietolmu analüüsid Balti regioonis Eestis") võtab küllaltki põhjalikult kokku viimase aastakümne töö. Kokku registreeriti üle 120 erineva õietolmurühma.

Tuli välja, et enamasti on eestimaised meed polüfloorsed, see tähendab, et mesi sisaldab mitmeid erinevaid õietolmurühmi ning ükski neist ei domineeri teiste üle. Keskmiselt oli ühes proovis 13 erinevat õietolmurühma, sisaldades enamasti erinevaid roos- ja ristõielisi ning paju õietolmuteri. Rohkelt on esindatud ka ristiku ja teiste liblikõieliste tolmuterad. Mõningad meeproovid võis siiski liigitada ka monofloorsete (see tähendab, et domineerib üks taim) mete hulka, näiteks kanarbiku-, paju-, pärna-, ristik-, kukeharja- ja vaarikamesi.

Peale selle, et üheks mett kirjeldavaks näitajaks on selle taimne päritolu, räägitakse ka õietolmu kontsentratsioonist kui mee kvaliteedi näitajast. "Maailmas tehtud uuringute valguses võib väita, et eestimaised meeproovid on keskmise õietolmu sisaldusega, kuid see oleneb paljuski ka taimeliigist, millelt mesilane mee valmistamiseks nektarit kogub," rääkis Puusepp. "Keskmiselt on ühes grammis eesti mees 10 000 õietolmutera, mis tähendab, et ühes teelusikatäies leidub 50 000 õietolmutera."

Nii pika andmerea puhul saab juba kirjeldada ka ajalisi muutusi mee õietolmukoostises. "On täheldatud rapsi ja teiste ristõieliste ning paju osakaalu tõusu meeproovides ning kanarbiku ja roosõieliste vähenemist," tõdes Puusepp. "Sama tendentsi on kirjeldatud ka näiteks Soomes. Lisaks ei ole enam mingi ime leida eestimaisest meeproovist näiteks päevalille tolmuteri. Iseküsimus on muidugi, et kui suure osakaalu puhul tekib meil kahtlus, kas tegemist on Eestist või Ukrainast pärit meeprooviga."

Mee uurimine pakub inimestele huvi väga mitmel tasandil. Mesinik, kes "sildistab" oma toodet, soovib kinnitust mee päritolu kohta. Klient, kes mett süüa soovib, tahab samuti teada, kust mesi pärit on. Eesti tarbija eelistab kindlasti eestimaise päritoluga mett. Seetõttu tuleb aegajalt kontrollida turu olukorda, et Eesti mee sildi all ei müüdaks võõramaise päritoluga mett. Loomulikult on kõigi nende uuringute taga ka Puusepa enda teaduslik uudishimu - kas on näha muutusi meeproovide õietolmukoostises, kas ja kuivõrd täpselt on ikkagi võimalik määrata mee taimne ja geograafiline päritolu ning ka korjeaeg ja -koht.