Ajukuva heidab loovusele valgust
Funktsionaalse magntetresonantstomograafi (fMRI) abil loovuse algpõhjustele valgust heita üritanud saksa teadlased leiavad, et kogenumad autorid näivad paberile pandavate stseenide esile manamise asemel lähtuvat pigem oma sisemisest jutustaja häälest. Samuti muutub kirjutamine sarnaselt viiuli mängimisega harjutamisel järjest automaatsemaks.
Kasutatud meetod põhineb ajusse jõudva vere liikumise jälgimisel. Mida rohkem verd erinevatesse ajuosadesse suunatakse, seda aktiivsemad peavad olema piirkonnas leiduvad ajurakud. Ajukuvaviis on samas pea liikumise suhtes äärmiselt tundlik, misläbi pidi töörühm looma spetsiaalse kirjutustahvli ja peeglite süsteemi, mis kirjutajatel oma tegevust MRI-masina kitsastes tingimustes jälgida võimaldas. Viimane on edasiarendus eelnevatest loovkirjutajatega tehtud katsetest, kus Lotze neil mõni stseen peas välja mõelda palus.
Eksperimendi esimeses osas andis töörühm 28 vabatahtlikule ülesande ekraanile ilmuvat teksti mehaaniliselt paberile kirja panna, mis võimaldas uurida, kuidas aju üldine aktiivsus kirjutamise ajal välja näeb. Järgmiseks palusid nad aga katses osalenud üliõpilastel paarist ette antud lausest juhindudes välja mõelda ja kirja panna lühike jutuke.
Nähtud aktiivsuse analüüsimine paljastas, et kirjutajatel muutus aktiivseks ajukoore osa, mis osaleb nägemismeele kaudu saadava informatsiooni töötlemises. Samuti mäluga seostatav hipokampus, mida tõenäoliselt juba isikule teada olnud faktide meenutamiseks kasutati. Viimaks võis kõrgendatud aktiivsust märgata aju esiosas, milles leiduv piirkond töömäluna käitub ja korraga mitmeid informatsioonikilde meeles võimaldab hoida.
Kuna aga katsealused polnud varem loovkirjutamisega kokku puutunud, otsustas Lotze sarnase eksperimendi läbi viia ka spetsiaalses loovkirjutamise programmis osalevate üliõpilastega, kellest osa sellega alles algust tegid, mil teisi võis pidada juba edasijõudnuteks. Töörühm märkas aju aktiivsusmustrites selgeid erinevusi.
Kui vähem kogenute seas aktiveerus sarnaselt eelnevalt uuritud inimestele loo väljamõtlemise ajal tugevalt visuaalne ajukoor, siis kogenud autorite puhul lõi tugevamalt särama kõnega seostatav ajuosa. Viimase põhjal võiks spekuleerida, et kogenud kirjutajad opereerivad mõistetega, mille olemust nad teadvustamatult hoomavad. Uustulnukad manavad silme ette aga stseeni, mida nad seejärel kirjeldama hakkavad.
Samuti muutus kogenud kirjutajatel aktiivseks sabatuum, mida seostatakse teadvustamata tegevuste koordineerimisega. Mida enam inimesed teatud tegevusi, näiteks jalgpalli ja klaveri mängimist või kudumist, harjutavad, seda automaatsemaks need muutuvad, misläbi ei nõua need pikema aja peale enam teadlikku pingutust.
Töö autorid nendivad, et läbiviidud katsel on siiski arenguruumi ning loovuse algpõhjusteni jõudmine on keerukas. Uurimuse kriitikud on näiteks ette heitnud, et katse ei võimalda üheselt öelda, kas nähtu on iseloomulik vaid loovkirjutamisele või oleks midagi taolist nähtud ka ajalooessee paberile panemisel.
Uurimus ilmus ajakirjas NeuroImage.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: NeuroImage