Päike ja selle puudumine on loomade käitumist mõjutanud juba sadu miljoneid aastaid. Nõnda järgib ka geenide avaldumine suuresti öö ja päeva vaheldumist, mõjutades näiteks tähelepanu ja unemustreid. Kehakella kalibreeritakse nii otseselt kui kaudselt. Kesksel kohal on ajus asuv tilluke ristimikuüleseks tuumaks (nucleus suprachiasmaticus) nimetatav piirkond, mis lähtub otseselt silmadesse jõudvast valgusest. Samas on oma „kell“ ka mitmetel teistel ajust väljaspool kohatavatel kudedel, millest mõningaid võiks saada toiduga mõjutada.

Miho Sato koos kolleegidega Yamaguchi ülikoolist hakkas hüpoteesi kontrollimiseks katsealusteks olevaid hiiri söötma ainult öösel. Pärast uue režiimiga harjumist manustas ta osadele närilistele valku, mis verest glükoosi eemaldava insuliini taset kunstlikult madalana hoidis ja hakkas hiiri taas päeval söötma. Tavapäraselt muutuda saanud insuliini tasemega närilistel võttis uue rütmiga kohandumine maksas avalduva geeni alusel aega neli päeva. Madala insuliini tasemega hiired polnud aga suutnud uue rütmiga selleks ajaks endiselt harjuda.

Sato töörühm spekuleerib, et juhul kui inimeste kehakell sarnaselt hiirte omale toimib, võiks see anda vihjeid, kuidas ajavahestressist kiiremini vabaneda. Uuele ajavöötmele omastel söögiaegadel võiks süüa insuliini eritust ergutavaid toiduaineid, nagu mett ja leiba.

Uurimus ilmus ajakirjas Cell Reports.