Eelnevates ööpäevarütme käsitlevates töödes on leitud, et öises vahetuses töötamine ja sellega kaasnev ajavahestress tõstab muu hulgas nii diabeeti haigestumise kui infarkti riski. Teadlased on nähtuse molekulaarse aluse mõistmisel viimastel aastatel jõudsalt edasi liikunud. Nii leiti näiteks möödunud aasta veebruaris ilmunud töös, et une puudujääk paiskab genoomi kaosesse. Unedeprivatsiooni tagajärel muutub rohkem kui 700 geeni avaldumismuster, mille tagajärel sünteesitakse ka erinevaid valke tavapärasest teises koguses.

Sama labori uue töö kohaselt leiavad samalaadsed muutused aset ka juhul, kui katsealused piisavalt magada saavad, kuid on sunnitud järgima 28-tunnist ööpäevarütmi. Järeldused põhinevad 22 noorest täiskasvanust vabatahtlikuga tehtud katses, milles nende uneaega kolme päeva vältel järjest nelja tunni jagu edasi lükati. Lõpptulemusena nihutati ööpäevarütme seeläbi 12 tunni võrra ettepoole, mis viis need keha eelnevatest loomupärastest rütmidest täpselt sünkroonist välja.

Simon Archeri töörühm võttis regulaarselt enne eksperimendi algust ja pärast selle lõppu katsealustelt vereproove. Neis leidunud RNA-st oli võimalik tuletada geenide avaldumismustreid. Enne eksperimenti järgisid vaatluse alla võetud geenidest 6,4 protsenti 24-tunnist rütmi, muutudes regulaarselt aktiivsemaks, et siis taas sumbuda. Katse lõpuks oli näitaja langenud pelgalt ühe protsendini ehk 1396 geenilt 228 geenini.

Lisaks leidis töörühm, et nihe ei muutnud ainult kindlaid rütme järgivate geenide avaldumist, vaid ka muidu pidevalt samal tasemel avaldunud geenide aktiivsust.

Konkreetsetele valkude kodeerimises osalevatele pärilikkusaine lõikudele keskendudes tegi Archer kolleegidega kindlaks, et keha peamiseks kellaks kutsutav aju ristmikuülene tuum (nucleus suprachiasmaticus) jäi 24-tunnisele rütmile truuks. Unehormoonina tuntud melatoniini tase jätkas tavapärast kõikumist. Ebakõla teiste muutustele kergemini alluvate geenidega võibki töörühma hinnangul öises vahetuses töötamisest või ajavööndi muutusest tingitud pühholoogiliste nähtuste taga olla.

Viimaks näitasid tulemused, et ööpäevarütmi muutuste eest pole kaitstud ka geenid, mis ise pärilikkusaine ümberkirjutamise ja selle valkudeks sünteesimise eest hoolitsevad. Samas takistab laiapõhjaliste järelduste tegemist eksperimendi lühidus.

Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.