Igal kevadel puhastavad Eesti sadamates oma aluste põhju ja katavad need uue värvikihiga tuhanded paadiomanikud. Nende sekka kuulus ka Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia kaasprofessor Randel Kreitsberg. "Ma veetsin kõik kevaded rõõmsalt Pärnu jahtklubis, lihvisin eelmise aasta põhjavärvi maha ja värvisin uue kihi peale. Kui käisin poest värvi ostmas, palusin endale kaks purki mürkvärvi," meenutas kaasprofessor. Kreitsberg nentis, et paadimehed kasutavad mõistet igapäevaselt ega lase end sellest häirida.

Pärast paarikümmet aastat paadiomanikuna mõistis ökotoksikoloog olukorra irooniat. Kuigi ta uurib igapäevatöös mere saastumist, puudusid andmed tema kasutatud värvide keskkonnamõju kohta. Nii otsustas teadlane lünga täita ja asja selgeks teha.

Keskkonnainvesteeringute keskuse toel uuris Kreitsbergi töörühm 13 Eesti väikelaevasadamat. Teadlased tegid kindlaks, et suurim reostuse allikas pole mitte merel sõitvad paadid, vaid hooldustööde käigus tekkiv reovesi ja värvitolm. Lihvimisel eralduv tolm sisaldab suures koguses raskemetalle, näiteks vaske ja tsinki, mis jõuavad otse veekeskkonda.

Uurimisrühm leidis, et hooldusplatside pinnasesse koguneb oluliselt rohkem mürke kui merevette. "Seal pinnases oli toksiliste ainete sisaldus üle kahe korra suurem kui sadama akvatooriumi setetes," täpsustas Kreitsberg.

 Seejuures mõjutas reostuse levikut oluliselt pinnase tüüp. Asfalteeritud platsidel koguneb mürgine tolm tuulega nurkadesse ja liigub vihmaveega kontsentreeritult vette. Kruusase kattega hooldusplatsid töötasid aga omamoodi käsnana, mis filtreeris vett enne merre jõudmist. "Igal juhul oleks mõistlik, et see ei jõuaks ühelgi moel keskkonda," lisas Kreitsberg.

Vask rikub kalade haistmismeele

Mürkvärvide eelistamisel on selge põhjus. Paadi vees olevale osale tekib kiiresti bakteritest ja algloomadest koosnev limane kile. Sinna kinnituvad vetikad ja tõruvähid, mis aeglustavad paati ja suurendavad kütusekulu. Paraku mõjutavad värvidest eralduvad ained, eriti vask, otseselt mereelustikku.

Randel Kreitsberg tegi kolleegidega akvaariumikatseid ja uuris mürkvärvide mõju kalade haistmisele. Vask hävitab kalade ninas olevad haisterakud. Kalade jaoks on haistmine sama tähtis kui inimesele nägemine, sest vee all pole silmadega eriti midagi teha," selgitas ökotoksikoloog. Kuigi teadlane kartis algselt hullemat, osutus mürkvärvide kahjulik mõju kaladele oodatust leebemaks, kuid siiski tuntavaks.

Positiivse üllatusena selgus, et ökovärvide mõju sarnanes täielikult puhtas vees ujunud kontrollgrupiga. Analüüsid kinnitasid, et ökovärviga kaetud puitklotsidest ei eraldunud akvaariumivette üldse vaske.

Maailmas on hakatud otsima mürkvärvidele keskkonnasõbralikumaid lahendusi. Kreitsberg tõi näitena Rootsi, kus paadiomanikud maksavad põhjatöid tehes keskkonnatasu. Sealne värvitolm liigub vihmaveega spetsiaalsetesse kogujatesse, kus seda käideldakse toksilise jäätmena. Eestis kasutab sarnast liivafiltrite süsteemi vaid Kärdla sadam.

Alternatiivina saavad paadiomanikud kasutada silikoonvärve, mis tekitavad kerele libeda kihi. "Need töötavad, seega pole ühtegi head põhjust, miks paadimehed ei võiks kasutada mittemürgiseid, põhjakattumist takistavaid värve," sõnas Kreitsberg. Rootsi teadlaste katsed kinnitasid, et ökovärvid töötavad edukalt ja ei eralda vette vaske. Mootorpaatide omanikud saavad aga mürkvärvidest täielikult loobuda, kui nad kasutavad spetsiaalseid paadipesulaid, mis harjavad kere regulaarselt puhtaks.

Kreitsberg nentis, et keskkonnasõbralikumate lahenduste juurutamiseks tuleb murda esmalt nõiaring. Paadiomanikud ostavad harjumusest mürkvärvi ja poed ei võta ökovärve väikese nõudluse tõttu müüki. "Poed ei too seda endale menüüsse, sest ostjaid pole, ja inimesed ei osta, sest valikut pole," märkis ökotoksikoloog.