Eesti teadust kritiseeritakse sageli, et see on eluvõõras ega tegele siinsete päris muredega. Tallinnas asuv Finest Targa Linna tippkeskus on valinud teise tee. Kuigi keskus osaleb sajas erinevas pilootprojektis üle Euroopa, peavad sealsed teadlased oma kõige olulisemaks katsepolügooniks just Eesti kohalikke omavalitsusi.

"Meie targa linna tippkeskuses oleme selles osas unikaalsed, et meie laboriks ongi linnad kui testkeskkond. Me võtame väljundid ja probleemid linnadelt ja koostöös teadlastega muudame need paremaks pikas plaanis," selgitas Finest Targa Linna uuringute nooremprofessor Ralf-Martin Soe saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega."

Keha ei valeta

Kaks ilmekat näidet sellest "elavast laborist" on linnaruumi mõju uurimine inimeste füsioloogiale ja suplusvee kvaliteedi reaalajas seire.

Näiteks on linnaplaneerimises pikalt tuginetud eeldustele, mis inimestele meeldida võiks. Teadlased otsustasid aga küsimise asemel mõõta, mida inimese keha tegelikult tunneb. TTÜ vanemteadur Kristjan Pilt märkis, et iga inimene tajub ruumi erinevalt. 

Tõe väljaselgitamiseks kinnitasid teadlased katsealustele andurid. "Registreerisime erinevaid signaale ja mõõtsime lihtsamalt öeldes, milline on pulsi sagedus, milline on selle pulsi sageduse muutlikkus, milline on inimese vererõhk, kui niisked on inimese käed," kirjeldas Pilt metoodikat. Samuti jälgisid teadlased, kui palju peab aju konkreetses kohas infot töötlema. 

Tulemused lükkasid ümber levinud arvamuse, et parim linnaruum on lihtsalt võimalikult roheline. "Tegelikult tuli meie uuringust välja, et linnakeskkond peab olema mitmekesiline. Peab olema nii rohelust, peab olema nii vett läbilaskvat pinnast kui ka selliseid huvipunkte, mis inimesi tõmbab," võttis Pilt tulemused kokku. 

Kogutud andmetest sündis metoodika, mida saavad edaspidi kasutada nii linnaplaneerijad, arhitektid kui ka kinnisvaraarendajad, et luua keskkonda, kus inimesel on füsioloogiliselt hea olla.

Nutikas suplusvesi

Teine päriseluline probleem, millega linnad maadlevad, on veekogude tervis ja suplusvee kvaliteet. TTÜ molekulaarse ökoloogia teadur Peeter Laas tõi välja, et praegused meetodid vee puhtuse hindamiseks on ajale jalgu jäänud. "Tänapäeva suplusvee kvaliteedi jälgimise metoodikad on väga aeglased ega võimalda kiiresti reageerida," nentis Laas. Reostuse allika tuvastamine on keeruline ja sageli jääbki selgusetuks, kust ohtlikud bakterid vette sattusid.

Lahendusena töötasid teadlased välja "Linnasulpsu" projekti. See kasutab sensoreid, mis suudavad ohtlikke indikaatorbaktereid tuvastada reaalajas. Andmed liiguvad analüüsiplatvormile, kus tehisintellekt paneb kokku üldpildi ja prognoosib vee kvaliteeti ka homseks. 

"Me saaksime paremini planeerida oma rannakülastust, et see oleks turvaline ja kasutada rohkem ära meie suve, mis on niigi lühike," selgitas Laas süsteemist tekkivat kasu.

Lisaks kiirusele pakub uus lähenemine täpsust. Molekulaarsete meetoditega suudetakse analüüsida bakterite genoomi ja teha kindlaks, kas reostus pärineb loomadelt, inimestelt või lindudelt. See võimaldab probleemile teaduspõhiselt läheneda, mitte vaid õlgu kehitada.