Enamiku taimede paljunemine ja oluliste toidutaimede saagikus sõltub tolmeldajatest, kelle hulgas on lisaks mesilastele väga olulised ka liblikad. Tolmeldajate arvukus ja liigirikkus on maailmas järjepidevalt langenud, ohustades toidutootmise jätkusuutlikkust. Asulates mõjutab putukate arvukust rohealade olemasolu ja nende niitmise sagedus.

Nõo Põhikooli õpilane Neeme Esperk tõestas Nõo aleviku rohealade näitel harvema niitmise ja suurema liblikate arvukuse seost. Harva niidetavatel kõrgema taimestikuga aladel esines nii päevaliblikate valmikuid kui ka röövikuid oluliselt rohkem kui sageli niidetud aladel.

Rohealad on ka asulates olulised tolmeldajate reservuaarid. Selle tõestuseks täiendas Neeme Esperk oma uurimistöö käigus elurikkuse andmebaasi Nõo aleviku päevaliblikate andmeid lausa 32 liigiga, kirjutab Tartu Ülikooli kaasprofessor ja ajakirja Akadeemiake juhatuse liige Triinu Visnapuu.

Majanduslikult olulised tegelased

Suveperioodil on suuremates ja väiksemates asulates tihti kuulda muruniiduki või trimmeri põrinat. Paljud inimesed, kes niitmismasinale hääled sisse panevad, et koduümbrust ning rohealasid korrastada, ei adu oma tegevuse võimalikku laiemat mõju kohalikule ökosüsteemile.

Sageli ei mõtle inimesed sellele, kas niitmise aeg ja sagedus on sobiv, et taimed saaksid õitseda ja viljuda. Samuti ei jälgita, et tolmeldajate ja teiste loomade elu ning tegevus võimalikult vähe häiritud oleks. Siiski on tänapäeval hakatud elurikkuse säilitamisele ja mitmekesise elustiku soodustamisele rohkem tähelepanu pöörama ning on rakendatud meetmeid liigirikkuse kao leevendamiseks.   

Kuigi putukaid tundub olevat meie ümber palju, siis teadusuuringud ja seire näitavad, et putukate hulgas on väljasuremine hoogustunud ja paljude rühmade arvukus kogu maailmas langemas. See organismirühm on maismaa ökosüsteemides üks arvukamaid ja mitmekesisemaid. Samas mõjutab neid otseselt saastatus, taimekaitsevahendite ja kemikaalide kasutamine, muutunud maakasutus ja põllumajanduspraktikad. Koos linnastumise ja kliimamuutustega põhjustab see kõik elupaikade kadu ja asurkondade killustatust.

Parasvöötmes on putukad – mesilased, kimalased, liblikad ja sirelased – kõige olulisemad tolmeldajad. Tolmeldajad on ökoloogiliselt ja majanduslikult võtmetähtsusega loomarühm: suur osa taimedest, sh olulised toidutaimed ja põllukultuurid, vajab tolmeldajate abi suguliseks paljunemiseks. Ilma sobivate tolmeldajateta väheneb saak ja halb mõju on nii põllumajandustootjate toimetulekule kui ka üleüldisele toiduga varustatuse tasemele.

Üheksa korda mõõda, ükskord niida

Nii looduslikud kui ka asulates või nende vahetus läheduses asuvad rohealad on oluline elupaik tolmeldajatele. Samuti võivad need alad olla tolmeldajate reservuaar põllumajanduspiirkondadele.

Linnades ja suuremates asulates on üks peamisi putukate arvukust ja nende liigirikkust mõjutavaid tegureid rohealade niitmise sagedus. Sellega kaasnevad madal taimestik, vähenenud toidubaas ja putukate võimalikud vigastused ning häiringud, millel kõigel on oma mõju.

Rohealade majandamise ja linnastumise mõjusid tolmeldajate arvukusele on uuritud vähe ning meie regioonis on vastavaid uuringuid tehtud ainult üksikuid. Niitmissageduse mõju tolmeldajatele ei ole Baltikumis täpsemalt uuritud.

Neeme Esperk Nõo põhikoolist võttis oma loovtöös vaatluse alla oma kodualeviku rohealad ja uuris süsteemselt, kas niitmissagedus mõjutab kohalikku liblikate arvukust ja liigirikkust. Oma välitöödel saadud andmed kandis ta eElurikkuse portaali, et need ka avalikkusele kättesaadavad oleksid.

Enne Neeme tööd oli Nõo alevikus registreeritud vaid ühe liblikaliigi vaatlus, kuid tänu sellele uurimusele lisandus veel 32 uut liigikirjet. Ta võrdles liblikate esinemist ja arvukust, kasutades seitset sarnaste alade paari, mis erinesid omavahel valdavalt rohttaimede kõrguse ja seega ka niitmissageduse poolest. Uuringu vältel vaatles Neeme kokku 761 päevaliblikavalmikut ja 74 liblikaröövikut.

Tulemustest selgus, et harva niidetavatel aladel oli päevaliblikate valmikute arvukus ligi 50 protsenti suurem kui sageli niidetavate aladel. Samuti oli liblikaröövikuid harva niidetavatel kõrgema taimestikuga aladel üle kahe korra rohkem. Mõlematel aladel osutus röövikute arv kõige suuremaks juulikuus.

Kuigi liikide arv oli mõlemat tüüpi aladel üsna sarnane, näitas töö selgelt, et rohttaimede kõrgus ja niitmissagedus mõjutavad liblikate elutingimusi. Üks määratud liikidest, suur-kuldtiib, osutus looduskaitsealuseks liigiks, mis näitab piirkonna loodusväärtust. Lisaks täitus Neeme isiklik eesmärk: ta kohtas Eesti rahvusliblikat pääsusaba.

Töö tulemused näitavad selgelt, et lihtne hooldusvõte – harvem niitmine ja niitmise vältimine juulikuus – võib oluliselt toetada liblikate kui tolmeldajate erinevate arengujärkude heaolu ja toidubaasi säilimist.

Neeme Esperki loovtöö on hea näide sellest, kuidas noored saavad panustada teadusandmete kogumisega ja loodushoiu-alase teadlikkuse kasvatamisega. Neeme huvi liblikate vastu sai alguse juba varases lapsepõlves, kui ta käis koos oma entomoloogist isaga välitöödel. Huvist on innustust saanud põhjalik uurimus, mis pakub väärtuslikku teavet nii teadlastele kui ka loodushuvilistele.

Neeme Esperki loovtöö "Niitmissageduse mõju liblikate liigirikkusele ja arvukusele Nõo alevikus" pälvis 2025. aasta õpilaste teadustööde riiklikul konkursil põhikooliastme I preemia, Kliimaministeeriumi ja Eesti Maaülikooli eriauhinnad ning Kultuuriministeeriumi tänukirja. Tööd juhendasid kaasprofessor Toomas Esperk (Tartu Ülikool) ja õpetaja Kristina Sabre (Nõo põhikool).  Uurimistööga saab põhjalikumalt tutvuda õpilaste teadusajakirja Akadeemiake erinumbris ja uurimistöö valmimise tagamaid on avatud Tartu Postimehe artiklis.