Enamiku inimkonna ajaloost oli majanduskasvu asemel normiks paigalseis. Kuigi aeg-ajalt tehti olulisi ajutiselt elutingimusi parandanud avastusi, rauges kasv varem või hiljem alati. Viimased kaks sajandit on olnud ses mõttes erandlikud. Maailm on näinud püsivat majanduskasvu, mis aitas paljudel inimestel vaesusest välja tulla ja ladus vundamendi tänapäeva heaolule.

Ajalooline vaade

Poole auhinnast pälvinud majandusajaloolane Joel Mokyr uuris ajalooliste allikate põhjal, millised eeldused on vajalikud tehnoloogilisel progressil põhineva püsiva majanduskasvu tekkeks. Ta leidis, et innovatsiooni iseeneslikuks jätkumiseks ei piisa teadmisest, et miski töötab, vaid on vaja ka teaduslikke selgitusi, miks see töötab.

Mokyr nimetas neid kahte teadmise tüüpi vastavalt ettekirjutavaks ja ettepanekuliseks teadmiseks. Esimene hõlmab praktilisi juhiseid ja retsepte, teine aga süstemaatilist arusaama loodusseadustest. Enne tööstusrevolutsiooni olid need kaks teadmiste haru valdavalt lahus. Inimesed teadsid, et miski toimib, kuid ei osanud seletada, miks. See tegi uutele avastustele ja leiutistele tuginemise keeruliseks. 

Teoreetiliste teadmiste ja praktiliste rakenduste vahele lõi silla alles valgustusajastu, mis omakorda käivitas isevõimenduva teadmiste kogumise tsükli. Lisaks rõhutas Mokyr, et ühiskond peab olema avatud uutele ideedele ja lubama muutusi, sest tehnoloogiline areng seab alati ohtu väljakujunenud huvirühmade positsiooni. 

"Tema keskne teos "A Culture of Growth" näitab, et Euroopas aitas poliitiline ja kultuuriline mitmekesisus kaasa "ideede turu" tekkimisele – teadlased ja leiutajad said vabalt liikuda, ideid arutada ja arendada. Mokyri töö rõhutab, et mitte ainult tehnoloogia ja kapital ei loo majanduskasvu, vaid ka see, kuidas ühiskond väärtustab teadmisi, teadlasi, ideede juhtimist ja konkurentsi ideede turul," selgitas Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor ja akadeemik Urmas Varblane.

"Mokyr võrdleb sageli Euroopa olukorda teiste kultuuride või suurriikidega (näiteks Hiinaga), kus poliitiline tsentraliseeritus ja kontroll võimu poolt on pidurdanud mõtete ja ideede vaba liikumist ning kriitilist mõtlemist," lisas majandusteadlane.

Loov hävitustöö

Auhinna teise poole saanud Philippe Aghion ja Peter Howitt uurisid samuti püsiva kasvu mehhanisme, kuid tegid seda matemaatilise mudeli abil. Oma 1992. aasta artiklis kirjeldasid nad niinimetatud loova hävitustöö protsessi: kui turule tuleb uus ja parem toode, kaotavad vanemate toodete müüjad oma turuosa. 

See protsess on "loov", sest innovatsioon loob midagi uut. Samal ajal on see "hävitav", kuna vananenud tehnoloogiaga ettevõte konkureeritakse turult välja. See pidev vanade toodete ja tootmismeetodite asendamine uutega ongi püsiva majanduskasvu aluseks. 

Laureaadid näitasid, et loov hävitustöö tekitab paratamatult konflikte, mida tuleb ühiskonnas konstruktiivselt lahendada. Vastasel juhul hakkavad väljakujunenud ettevõtted ja huvirühmad, kes kardavad oma positsiooni kaotada, innovatsiooni takistama. 

"Aghioni ja Howitti tööd näitavad, et pikaajaline majanduskasv sõltub sellest, kui hästi riigid ja institutsioonid suudavad tasakaalustada innovatsiooni, konkurentsi ja sotsiaalset kaitset – et loova lammutamise protsess toidaks majandust, mitte ei pidurdaks seda," sõnas Urmas Varblane.

Pikk vaade

Kokkuvõtlikult tuli laureaatide tööst välja, et ajalooliselt oli inimkonna jaoks norm just paigalseis, mitte kasv. Nende töö aitab mõista, millised ohud võivad püsivat kasvu takistada, näiteks turu liigne domineerimine üksikute ettevõtete poolt, akadeemilise vabaduse piiramine või vanade huvigruppide vastuseis muutustele. 

Samuti tõi nende uurimistöö esile, et loov hävitustöö tekitab võitjaid ja kaotajaid mitte ainult ettevõtete, vaid ka töötajate seas. See rõhutab vajadust toetada inimesi, kes muutuste tõttu kannatavad, ja aidata neil liikuda uutele, tootlikumatele töökohtadele. Lahenduseks võib olla näiteks nn turvalise paindlikkuse (flexicurity) süsteem, mis kaitseb töötajaid, kuid mitte tingimata nende konkreetseid töökohti.

Urmas Varblane nentis, et Eesti majanduse puhul räägitakse samuti "klaaslaest", mis pärsib majanduskavu ja millest läbi murdmiseks on tarvis suurendada majanduse teadmusmahukust.

"Selles mõttes on tänavuste laureaatide tööd äärmiselt aktuaalsed. Mokyri ideed rõhutavad, et haridus, teaduse väärtustamine ja kultuuri avatus uutele ideedele on majanduse pikaajalise arengu eeltingimus. Aghioni ja Howitti teooriad tuletavad meelde, et liigne turu kontsentratsioon, vähene konkurents või ebaühtlane ligipääs kapitalile võivad luua "klaaslae", mis piirab ettevõtete ja inimeste potentsiaali," sõnas akadeemik.

Möödunud aastal pälvisid auhinna USA majandusteadlased Daron Acemoglu, Simon Johnson ja James Robinson. Nende töö aitab paremini mõista, kuidas tekivad institutsioonid ja milline mõju on neil riikide jõukusele ehk miks on mõned riigid teistest märksa rikkamad.

Nobeli preemiat füüsikas antakse välja alates 1901. aastast. Alates 2023. aastast on Nobeli preemia väärtus 11 miljonit Rootsi krooni (u miljon eurot). Lisaks rahalisele auhinnale saavad laureaadid Nobeli bareljeefiga kuldmedali ja diplomi.