Imetajad on sipelgtoitlaseks hakanud tosinal korral
Kui mõtleme imetajate klassi kuuluvatele loomadele, kes söövad sipelgaid ja termiite, siis meenuvad esimesena ehk sipelgasiil ja sipelgaõgija, võib-olla ka kukkur-sipelgakaru. Kuid neid on veel!
Värskest teadusuuringust ilmneb, et sipelgtoidulisus ehk mürmekofaagia on imetajate seas välja kujunenud vähemalt lausa kaheteistkümnel üksteisest sõltumatul korral.
Eeldused selleks lõi sauruste väljasuremine, mis tõi kaasa ökosüsteemide põhjaliku ümberkujunemise ning muuhulgas ka sipelgate ja termiitide õitsengu ja mitmekesistumise, arvatavasti ka sipelga- ja termiidipesade kogukamaks saamise kogu maailmas.
Nii leidus ka imetajaid, kes seda võimalust ära kasutades said looduslikult valikult endale pika ja peenikese koonu ja pika vilka keele, millega neid putukaid nende käikudest kätte saada.
Sipelgaid ja termiite sööb teadaolevalt üle kahesaja imetajaliigi, kuid ainult 20 neist on eksklusiivselt sipelgtoidulised — eelmainituile lisaks näiteks ka tuhnik ja pangoliin.
Philip Barden Ameerika Ühendriikidest New Jersey Tehnikainstituudist ja ta kolleegid kogusid toitumisandmeid enam kui nelja tuhande imetajaliigi kohta, töötades läbi nii tähelepanelike loodusvaatlejate märkmeid kui ka asjakohaseid andmebaase.
Nad asetasid uuritud liigid evolutsioonipuu peale ja lasid statistikamudelitel arvutada, mida võisid süüa nende loomade eellased. Nii need 12 sõltumatut sipelgtoitlusele ülemineku juhtumit päevavalgele tulidki ja ajakirja Evolution veergudele jõudsid.
Selline toiduvalik tundub tagantjärele päris jätkusuutlik, sest tänapäeval maailmas ringi sagiva enam kui 15 000 sipelga- ja termiidiliigi isendite arvukus moodustab kõigist maailma putukaisenditest enam kui kolmandiku, nende summaarne biomass ületab aga kõigi vabas looduses elavate imetajate biomassi.
Paleogeeni ajastu algul, kui sipelgtoidulisus esimesi kordi tekkis, moodustasid sipelgad ja termiidid hinnanguliselt vähem kui protsendi tollasist putukaist.
Teisest küljest sisaldavad üksiksipelgad ja -termiidid nii väikeses koguses toiduenergiat, et neist toitujad peavad neid iga päev sööma kümneid või sadu tuhandeid.
Huvitaval kombel ja teadlastelegi üllatuseks on sipelgtoidulisust ainuüksi kiskjaliste seltsis tekkinud tervelt kolmel korral.
Laiemalt võttes on nähtusest näiteid kõigis kolmes imetajate rühmas: ainupiluliste, kukkurloomade ja pärisimetajate seas.
Pildil on tuhnik (Orycteropus afer).
