Kui tärkav kevad valmistab paljudele inimestele rõõmu, siis allergikute jaoks on tegemist aasta keerukama perioodiga, sest algab õietolmuallergia hooaeg. Õietolm on õhus sama hästi kui tajumatu, ent mõjutab elusorganisme rohkem kui tolmuosakesed.

Õietolmuallergia väljendub peamiselt heinapalavikuna. Sümptomite sekka kuuluvadsilmade punetamine, sügelemine, vesisus ja limaskesta ummistusest tingitud sügelev nina ning ärritusest tingitud aevastamine. Sõltuvalt allergiku tundlikkusest ulatub sümptomite tõsidus kergest ebamugavustundest kuni tõsise allergilise nohu ja allergilise astmani.

Elen Haasmaa kaitses hiljuti Eesti Maaülikoolis magistritöö, milles võrdles varem koostatud õietolmu kalendrit tänapäevaste andmetega. Ta rääkis, et teda ajendas teemat uurima  õietolmu suhtes tugevalt allergiline laps.

"Mulle tundub, et iga inimene teab kedagi, kellel on õietolmuallergia ehk see teema on väga aktuaalne. Samuti näitavad uuringud, et õietolmuallergikute arv kasvab pidevalt," sõnas ta.

Eesti esimese õietolmukalendri koostasid 1990. aastatel aerobioloog Maret Saar ja geoloog Anneli Poska üheksa aasta jooksul Tartu seirejaamast kogutud andmete põhjal.  

Õietolmu mõõtmiseks kasutatakse spetsiaalset aparaati, mis kogub välisõhust õietolmuterad kleepuvale lindile, mille pealt need mikroskoobi all üle loetakse. Kui 1990. aastate kalendri jaoks koguti ja analüüsiti andmeid toonases zooloogia ja botaanika instituudis, (tänaseks liidetud Maaülikooliga), siis tänapäeval teostab aerobioloogilist seiret kliimaministeeriumi tellimusel Eesti keskkonnauuringute keskus, kus muu õhusaaste kõrval mõõdetakse ka õhus leiduva õietolmu hulka. 

Keskkonnauuringute keskus koostab ka igal kevadel aerobioloogilise seire aruande, kus eelmise aasta õietolmu andmed kokku võetakse. Sarnaselt 1990. aastate õietolmukalendrile polnud keegi pikaajalist ülevaadet uuemate andmetega teinud.

"See on ka loogiline, sest igal aastal ei ole mõtet ega saagi õietolmukalendrit koostada. Kui aga andmeid on kogunenud juba kümne või enama aasta jagu, siis tasub hakata otsima mustreid ning on ka mida varasema perioodiga võrrelda," lausus magistritöö autor. 

Haasmaa võttis oma magistritöö tarvis aluseks Maret Saare väljatöötatud metoodika ning koostas samadel alustel uue õietolmukalendri aastatel 2012–2022 keskkonnauuringute keskuse Tartu seirejaamas kogutud andmete alusel, sest see periood oli tööga alustamise hetkel kättesaadav. Sama metoodika kasutamine oli oluline selleks, et näha, kuidas on ajas õietolmu kogus ja levik muutunud.

"Allergikut ei huvita, palju on õietolmu õhus numbriliselt, vaid tema jaoks on oluline, milline on antud ajahetkel risk tervisele. Just seda infot õietolmukalender kuvab," selgitas ta. 

Kuigi üldistavalt räägitakse õietolmuallergiast, siis tegelikult põhjustab allergiat väike hulk taimi. Eestis on nendeks puudest lepp, kask ja sarapuu ning rohttaimedest kõrrelised ja puju. Mujal maailmas on allergikutele suureks nuhtluseks ka ambroosia, kuid see taim Eestis laialdaselt ei levi ning siinsetele allergikutele veel väga suurt probleemi ei valmista.

Tartus on rohkem õietolmu kui Pärnus või Tallinnas

Eestis on õietolmu seirejaamad Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Kuressaares.

Magistritöös vaatas Haasmaa kolme esimest linna, kus inimesi elab kõige enam.

"Joonistus välja üks huvitav muster, mida on varasemalt ka Maret Saare kaasautorlusel ühes rahvusvahelises uuringus täheldatud: rannikualadel on õietolmu kontsentratsioon madalam kui sisemaal. Ehk siis Tartu piirkonnas oli õietolmu kontsentratsioon kõrgem kui Tallinnas ja Pärnus," sõnas ta.

Haasmaa sõnul saab kahtlustada seda, et kui seirejaama läheduses on suur veekogu, siis õietolm, mis vette langeb, enam uuesti õhku ei tõuse. Teine põhjus võib olla tuule suund, mis Eestis puhub pigem Läänemerelt sisemaa poole.

Kogutud andmetest selgus, et võrreldes 1990. aastatega hakkab mõni taim õitsema juba umbes kuu aega varem. "Siin on selge seos kliima soojenemisega. Kui ma võrdlesin kliimaportaalis aasta keskmisi temperatuure, siis 1990. aastate õietolmukalendri koostamise aluseks olevatel aastatel oli kõige kõrgem aasta keskmine temperatuur 6,8 kraadi. Aastatel 2012–2022 oli keskmine õhutemperatuur 6,8 kraadi ja kõrgeim aasta keskmine temperatuur oli sel perioodil 8,4 kraadi. Ehk selgelt on näha, et aastane keskmine temperatuur on oluliselt tõusnud, mis on põhjustanud ka selle, et õietolm ilmub õhku varem," lausus ta.

Teaduskirjanduse andmetel järgneb pehmele ja lumevaesele talvele varasem ja soojem kevad, mis sel aastal kohe üldse paika ei pidanud. Küll aga kinnitavad puud, et kevaded on nihkunud varasemaks, sest varakevadised liigid on hakanud võrreldes 1990. aastatega varem õitsema.

"Varem hakkas lepp õitsema kõige varem veebruari teisel dekaadil ehk veebruari keskel, aga nüüd juhtub see mõnel aastal juba jaanuari lõpus," sõnas Haasmaa.

Õietolmuallergiat põdevate inimeste jaoks tähendab see, et allergiaraviga tuleb varem alustada. "Allergikute puhul on kergem sümptomeid ennetada, kui tegeleda juba välja kujunenud sümptomite raviga. Seetõttu on magistritöö oluline sisend ka allergoloogidele, et nad teaksid soovitada oma patsientide, millal ravimeid võtma hakata," selgitas ta.

Kas see tähendab, et õietolmu hooaeg kestab nüüd ka kauem? Haasmaa sõnul on muutus olnud vastupidine. Intensiivne periood, mil allergiarisk on kõrgem, on muutunud lühemaks ja vähem intensiivseks.

Siin tuleb arvestada ka seire teostamise asukohaga. Kui varem asus Tartu seirejaam praeguse Lõunakeskuse asukohas ja andmeid koguti avatud maastikul ning seirejaama ümbritses põllumajandusmaa, karja- ja heinamaad, siis nüüd asub Tartu seirejaam linnas sees Tähe tänaval ning on ümbritsetud nelja- kuni viiekorruselistest hoonetest.

Praegu näitavad töö tulemused, et õietolmu kontsentratsioon on madalam kui 1990. aastatel. See ei tähenda, et taimed toodavad vähem õietolmu, vaid on tingitud sellest, et linnakeskkonnas on taimestikku vähem ja õhu vaba liikumine on takistatud.

"Kui kevadel aknast välja vaadata, siis aknaklaasid on sageli rohelised. See õietolm enam õhus ei ringle, see on klaasi külge kinnitunud," selgitas Haasmaa. Samuti on tänapäeva linnaruum hooldatud ja niidetud aladel rohttaimed õitsema ei hakkagi.

Viimastel aastatel on Eestis ja mujal Euroopas muutunud populaarseks intensiivsest rohealade niitmisest loobumine, et hoida elurikkust. Mõne aasta pärast oleks Haasmaa sõnul huvitav võrrelda, kas rohttaimede õietolmu hulk hakkas selle tagajärjel tõusma. "See kindlasti ei tähenda, et tuleks tagasi pöörduda intensiivse niitmise juurde, vaid pigem leida võimalusi teadlikumaks linnaplaneerimiseks," ütles ta. 

Oma magistritöö jaoks varasemat teaduskirjandus läbi töötades leidis Haasmaa näiteid Kesk-Euroopast, kus linnade rohealasid planeerides arvestati õhu kvaliteediga.

"Kui tahta allergikute elu kergemaks teha ja hoida õhk linnas puhtam, tasub uusi rohealasid luues valida teadlikult liike, mis on putuktolmlevad, sest need liigid ei tooda nii palju õietolmu ning nende õietolm ei levi tuulega. Muidugi ei saa olemasolevaid puid maha võtta, aga läbimõeldud valikute tegemine annaks pikas plaanis võimaluse vähendada linnakeskkonnas õhus leviva õietolmu hulka ja aitaks hoida allergikute elu mugavamana," lausus ta.

Putuktolmlevate liikide õied on Haasmaa sõnul ka väga ilusad ja meelitavad rohkem liblikaid ja putukaid. "Nende lisandumine aitaks võimendada seda, mida täna putukahotellidega ja niitmata aladega üritatakse saavutada, et oleks rohkem elurikkust," sõnas magistritöö autor.