Vanu elevante kaitstes aitame alal hoida elutähtsat pärimust
Pärimuse järjepidevus on eluliselt oluline, ka elevantidele. Nii näitab Briti ja Ameerika teadlaste uurimistöö, mis võtab kokku mitme varem tehtud uurimistöö tulemused.
Inimeste põhjustatud häiringud elevandikarjade elus võivad tänapäeval paraku vanemate isendite elukogemuste ülekannet nooremasse põlvkonda raskendada.
Selle tulemusel väheneb londiliste kogukondade toimetulek ja kahaneb elevandipoegade ellujäämus, sest ette tulevatele hädaohtudele võidakse pärimuspuudulikkuse oludes reageerida ka mõnevõrra ebakohaselt.
Lucy Bates Plymouthi Ülikoolist ja ta kolleegid juhivad ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences tähelepanu asjaolule, et elevandikarjades koonduvad nooremad loomad tihtilugu vanemate loomade ümber, kellelt õpivad ajapikku ka elevandieluks olulisi tarkusi.
Vanemad loomad teavad kõige paremini, kuidas keskkonnas kulgeda, kus on head rändeteed, kuidas leida toitu ja kuidas vältida kiskjaid. Kui neid vanemaid loomi liiga palju kaob, jäävad elevandikogukonnad nõrgemaks.
Uuringu autorite sõnul tuleks elevandipärimuse säilitamisele rohkem tähelepanu pöörata ka nende suurte loomade kaitse strateegia kujundamisel. Elupaikade häving ja salaküttimine teevad elevantide kaitse tõhustamise senisest veelgi pakilisemaks.
Elevandid on meie planeedi ühed targemad ja keerukama ühiselukorraldusega loomad. Bates ja ta kaaslased väidavad, et ühele elevandipõlvkonnale osaks saanud kahjustustest võib häiringuid kanduda järgmistessegi põlvkondadesse, kus loomade käitumises võib täheldada selgeid muutusi.
Oma väiteis toetuvad Bates ja kolleegid 95 varem avaldatud teadustööle, mis käsitlevad kõigi kolme elevandiliigi — aafrika savannielevandi, aafrika metsaelevandi ja india elevandi — toimetulekut inimtegevuse surve all.
Nad sedastavad, et vanemate isendite olemasolu suurendab noorloomade ellujäämisvõimalusi ja aitab karjal teha paremaid ühiseid otsuseid. Vanemate loomade kadudes võib karjale osaks saada pikaajalise toimega tagasilööke.
Autorid soovitavad senisest suuremat tähelepanu pöörata just eakate elevantide individuaalsele kaitsele. Elevantide ümberasustamisel tuleb jälgida selle tegevuse ühiselulist mõju nii lähte- kui ka sihtasurkonnas.
Erilise hoolega tasuks edaspidi uurida aafrika metsaelevante ja india elevante, kelle elu kohta looduses on teadmistes veel olulisi lünki.
