Vihmametsapuu on omakasupüüdlik piksevarras
Välguga pihta saamine ei ole kellelegi meelt mööda. Välja arvatud juhul, kui see keegi juhtub olema Kesk-Ameerika metsades kasvav puu Dipteryx oleifera.
Ameerika Ühendriikide ja Panama teadlased väidavad põhjaliku uuringu peale, et see puu, mida kohalikud tunnevad choibá või almendro nime all ning mille söödavaid mandlimaigulisi seemneid nad mõnikord närivad, saab välgutabamusest märkimisväärset kasu.
Need puud kasvavad metsas sageli oma naabritest kõrgemaks, saades sel moel looduslikuks piksevardaks. Nende avar võra pakub arvatavasti välguelektrile mugavat vooluteed.
Puu ise elab pikselöögi kergesti üle, kuid tema tülikad metsanaabrid, parasiitsed liaanid ning ressurssidele konkureerivad puud, saavad ilmselt selle tagajärjel hukka.
Evan Gora New Yorgi lähedal Milbrookis tegutsevast Ökosüsteemiuuringute Cary Instituudist ja tema kolleegid jõudsid eneselegi ootamatult seesuguse arusaamani, kui olid Panamas keset Gatúni tehisjärve asuval looduskaitsealusel Barro Colorado saarel mitu aastat uurinud välgulöökide üleüldist toimet sealsele metsale. Uurimistöös olid abiks kaamerad ja droonid.
Teadlased eeldasid, et välk saab puid ainult kahjustada, kuid tehtud vaatlustest sugenes järeldus, et Dipteryx oleifera saab piksest pigem kasu.
Selguse saamisel andis peamise tõuke aastal 2019 üht liaanidest vaevatud puud tabanud välk, mille toimel sai kannatada 115 naabruskonna puud, kellest pooled kahe aasta jooksul surid. Hävisid ka piksetabamuse saanud puud katnud liaanid.
Puu ise pääses peaaegu kriimustuseta ning kasvas pärast parasiitide ja konkurentide kadumist täies elujõus edasi, neelates juurte kaudu toitaineid ning lastes lehtedele rohkem valgust kui enne.
Taipamise ajel pöörasid Gora ja tema kolleegid nüüd erilist tähelepanu just Dipteryx oleifera'dele ning dokumenteerisid 93 välgutabamuse saanud puuisendi ja nende naabrite käekäigu.
Kõik need puud kõrguvad uhkelt edasi, samas kui 56 protsenti nende löögieelseist naabereist on hävinud.
Välgulöögist lähtuv elektrivool kulgeb naabriteni haralisi oksi ja neil rippuvaid liaane pidi.
Gora ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas New Phytologist, et oma kõrguse ja laiuse tõttu saavad Dipteryx oleifera'd välgutabamusi 68 protsenti suurema tõenäosusega kui teised puud. Seda juhtub nende 300-aastase elu jooksul keskmiselt viis korda.
Välgu abil juurde võidetud toit ja valgus kasvatavad nende puude sigimisedukust teadlaste hinnangul 14 korda.
Pildil on välgulöögi saanud Dipteryx oleifera ja selle kõrval välgust kajustada saanud puud.
