Inimaju on omasuguste seas ainus, mis teab, et on aju. Tähelepanek pole pelk näide eneseteadvusest, vaid kajastab inimese soovi ning mõningast edu oma keha ja vaimu toimimise mõistmisel. Soovime aru saada, kuidas keha toimib, mis on teadvus ning millest käitumine juhindub. Teoreetilistest oletustest ja hinnangutest ei piisa meis leiduvate bioloogiliste ja psühholoogiliste mehhanismide mõistmiseks. Vaja on eksperimenteerida, teha empiirilisi katseid ning läbi viia invasiivseid uuringuid.

Sellega seoses põrkutakse vastu eetilisi piire. Ajalugu sisaldab õõvastavaid näiteid taolisest huvist kantud eksperimentidest, mis lisasid vaid teadmisi inimese rumaluse ja julmuse piiramatusest. Teistele põhjustatud valu, traagika ja ebaõigluse ainus kasu on inimest ja tema väärikust kaitsvate eetiliste normide ja piirangute kehtestamine.

Tekitades ebamugava kahevaheloleku, milles ühelt poolt soovitakse teada saada midagi väga olulist ning vähemalt sama olulistel põhjustel luuakse takistusi, mis piiravad nende teadmiste hankimist. Selle kompromissi tulemus puudutab kõiki inimesi inimõiguste kaitsmise ja inimese probleemide lahendamise vajaduse kaudu. Eetilised otsused, eriti need, mis mõjutavad inimelu ja väärikust, ei ole väikese rühma otsustada, vaid nõuavad kollektiivset legitiimsust.

Kui valimistel otsustatakse see delegeerida valitud ekspertidele, sünnib uus probleem, sest vajalik moraalne kompromiss nõuab laialdast ühiskondlikku aktsepteerimist. Kõigiga arvestamine ületab ekspertide eriteadmisi ning seetõttu kõhklevad neist targemad moraalselt vastuoluliste otsuste eest vastutust võtmast. Moraalsete otsuste delegeerimine ekspertidele on piiratud mitte ainult seetõttu, et eksperdid võivad vastutusest keelduda, vaid ka seetõttu, et ühiskond seab nende autoriteedi kahtluse alla, hakkab vastu või lükkab ettepanekud täielikult tagasi. Suhteliselt värske näite pakub suhtumine vaktsineerimisse.

Seega avalikust arutelust pole pääsu, milles eksperdid peaksid osalema teavitajatena ega määra tulemust. Avalikkus võib ignoreerida ja kõrvale vaadata, aga me ei pääse vastutusest oma valikute või valikute tegemata jätmise eest reaalsete tagajärgede tõttu.

Õige pea avaneb võimalus sellise väljakutsega kohtumiseks. Tegevusväljaks on endiselt soov endast rohkem teada saada, aga teha seda inimest ohustamata. Teadus ja selle meetodid võimaldavad teha osa vajalikke katseid kasteklaasis toidetavate elusate koeproovidega. Sellest ei piisa, sest tükike koest on nii väike, et see ei iseloomusta koest moodustava organi talitlust, keha kui terviku koosseisus toimimisest rääkimata.

Probleeme on ka loomkatsetega. Osa piirangutest tulenevad juba mainitud eetilistest arusaamadest. Teine kitsaskoht on nii suur, et seda ei hoomata. Piisab aga sellest, kui võrrelda hiirt inimesega. Edukad loomkatsed ei kajastu inimeste ravimise edukusena. Põhjus seisneb paljudes väikestes aga olulistes erinevustes.

Sarnased piirangud korduvad surnud inimese kudede või organitega eksperimenteerimisega. Doonori organid tuleks loovutada pigem inimeste päästmiseks, kui nendega eksperimenteerimiseks. Näiteks USA-s ootab doonori organit üle 100 000 haige. Karjuva ebamugavuse reaktsiooni põhjustasid hiljutised uudised surnute kasutamisest autode turvalisuse ja militaartehnoloogiate testimisel, kuigi nii oli tähelepanu varjus toimetatud peaaegu sada aastat.

Lahenduseks võiks olla tüvirakkudest kunstlikult kasvatatud nn organoidid. Juba mõned aastat tagasi valmistati näiteks pisikesi aktiivse närvivõrgustikuga "ajukesi". Mõne sentimeetri suuruseid organoide kasutatakse näiteks ravimiuuringutes. Edukas on olnud ka kunstliku emaka tehnoloogia, mis võimaldab lootel areneda väljaspool keha jne.

Sel nädalal avaldas rühm teadlasi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi tehnoloogiaajakirjas visiooni, et tänu biotehnoloogia arengule on võimalik luua eksperimenteerimiseks sobivaid inimkehi. Need saaks valmistada osaliselt ilma närvisüsteemi komponentideta nii, et kehad ei tunneks valu ning neil poleks teadvust ega mõtlemisvõimet.

Edasi mõeldes pole võimatu, kui taolisi kunstlikul teel sünnitatud või parema sõna puudumisel, "valmistatud" kehi, luuakse päriselt sündinud inimeste doonororganite vajaduste rahuldamiseks. See tõstatab küsimuse, kas kunstliku viljastamisega kunstlikus emakas kasvanud lootest tärganud inimesel on teistsugune moraalne vundament. Õnneks ei pea üksi otsustama. Ei taha oma aju nende küsimustega vaevata.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".