Mikroskoopilised vetikad on veeökosüsteemides toiduahela alustalad. Mõned mikrovetikaliigid toodavad aga oma elutegevuse käigus ka erinevaid mürkaineid. Sõltuvalt täpsest ühendist ning nende kogusest võivad nende tõttu hukkuda teised veeorganismid ja vesiviljelusliigid. Saastunud mereandide kaudu võivad jõuda samad toksiinid ka inimese toidulauale. Huvitaval kombel ei pruugi mikrovetikad toota toksiine alati samas koguses ning nende mürgisus võib olla piirkonniti erinev, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli nooremprofessor Sirje Sildever.

Üks näide geograafilisest erinevusest sama liigi toksilisuses on pärit Jaapanist. Dinophysis fortii on üks mitmest mikrovetika liigist, mida seostatakse mürkainetega saastunud mereandide söömisest tuleneva kõhulahtisuse ning iiveldusega. Neid mikrovetikaid leidub Jaapani erinevate piirkondade rannikuvetes. Enamus mürgistusjuhtumitest ja kõrgetest toksiinikontsentratsioonidest mereandides on tuvastatud Jaapani põhjaosas.

Koostöös Jaapani kolleegidega uurisime, mis põhjustab sellist geograafilist erinevust ühe liigi piires. Selleks kasutasime rohkem kui 400 erinevat D. fortii vetikatüve, kes olid pärit nii Jaapani edela- kui ka põhjaosast. Kasvatasime kõiki vetikatüvesid samades tingimustes kuu aega. Seejärel analüüsisime kultuuridest erinevaid toksiinitüüpe ja nende koguseid.

Uuritud vetikaliik toodab kahte erinevasse rühma kuuluvaid mürkaineid ning nende analooge, kuid ainult üks neist toksiinirühmadest on seotud mürgistusega. Toksiinianalüüsi tulemusel selgus, et Jaapani edela- ja põhjaosast pärit vetikatüvedel oli erinev mürgistuse tekkega seotud toksiini analoogide kontsentratsioon. Kui Jaapani põhjaosast pärit vetikatüvede toksiiniprofiilis domineeris dinofüüsistoksiin, siis edelast pärit tüvede profiilis domineeris hoopis okaadhape. 

Need kaks toksiini põhjustavad sündroomi nimega DSP (ingl. k Diarrhetic Shellfish Poisoning). Dinofüüsistoksiin sai oma nime selle järgi, et seda toodavad Dinophysis perekonda kuuluvad vetikaliigid. Okaadhappele anti nimi seevastu ühe käsna liigi järgi, mille ekstraktist avastati see toksiin.

Nende mürkainete sisaldus mereandides on reguleeritud ning näiteks Euroopa Liidus on nende toksiinide alampiiriks 18 µg ehk 0,000018 g toksiini 400 g mereandide kohta. See tähendab, et juba väike toksiinikogus võib põhjustada mürgistust. Seetõttu on oluline, et toksiinide sisaldust seiratakse korrapäraselt toiduks kasutavates mereandides.

Üldiselt tuvastasime põhjapoolt pärit vetikatüvede puhul dinofüüsistoksiini 56 korda rohkem ning okaadhapet viis korda vähem kui edelast pärit tüvede rakkudes ja kasvulahuses. Nende tulemuste põhjal järeldasime, et mürgistusjuhtumite ning vesiviljelusliikidest mõõdetud erinevate toksiinide kontsentratsiooni taga on erinevus Jaapani edela- ja põhjaosast pärit D. fortii toksiiniprofiilis.

Töö tulemused aitavad selgitada mürgistusega seotud riske erinevates piirkondades. Nende alusel saaksid seire eest vastutavad asutused korraldada paremini toksiine tootavate liikide seiret ning mereandides sisalduvate toksiinide testimist.

Jaapani edela-ja põhjaosas D. fortii toksiiniprofiilide erisuste selgitamiseks tuleb järgmise sammuna uurida, kas tegu on kohalike vetikatega või kandis ookeanihoovus nad nendesse piirkondadesse kuskilt mujalt. 

Tulemustega seotud artikkel ilmus ajakirjas Harmful Algae ning artikli kirjutamist toetas Eesti Teadusagentuur.