Viimane koroonaepideemia kogemus õpetas, et nakkus võib tabada igal pool. Ühed said selle kodus, teised kaupluses, avalikus ruumis või tööl. Kui inimesed haigestuvad, puutudes kokku nakkusohtliku keskkonnaga, pole kasu, kui üks ruum, milles veedetakse mõned tunnid päevas, muudetakse ülejäänud maailmast puhtamaks keskkonnaks. Laiem ohuga kokkupuude jääb muutumatuks ning probleemide allikas eksisteerib edasi. Sama põhimõte kehtib ka poliitikate puhul, mis püüavad reguleerida käitumist isoleeritud ruumides, eirates laiemat konteksti.

Värske näide on hiljutine suundumus keelustada koolides nutitelefonid. Eesmärk on üllas – parandada õpilaste kehalist ja vaimset heaolu ning õppeedukust. Loogika näib lihtne, eemaldage vaid segavad tegurid, innustage rohkem keskenduma tööle ning kujundage tervislikum sotsiaalse suhtluse harjumus.

Murphy seaduste järgi on, et kui keegi ei usu olukorra veelgi halvemaks muutumist, on põhjuseks fantaasiapuudus. Sel juhul poleks vaja isegi väga keerulist mõtlemist. Ometi usub ühiskond, sealhulgas selle perekondlik üksus, et kool on peamine koht, kus last haritakse ja kasvatatakse. Seetõttu võtku see enda peale aga ka kõigi väljakutsete lahendamine ja ebaõnnestumiste süü.

Varasema näite põhjal oleks kool ajutine, puhas ja kasitud ruum, kus lapsi mõnda aega hoitakse ning lastakse siis tagasi kahjurirohkesse olustikku.

Lihtne näide peaks olema arusaadav. Selle järgi joondumine on aga raske, kuna kõrvale pannakse veelgi lihtsam ja emotsionaalselt laetud väide. Selleks on keelamine. Keelamise must-valge formaadiga püütakse elada pildis, et kui probleemi ei näe, siis seda polegi.

Probleem on nutitelefoni ja sotsiaalmeediaga ekraanide ees veedetud aja negatiivne mõju kooliedule, une kvaliteedile, liikumisaktiivsusele ning käitumisele. Ekraaniaja vähendamine paistab oma lihtsuses atraktiivne ja tehtav lahendus. Seejuures eiratakse, et koolivälises ruumis ei saa sellega hakkama. See suurendab ahvatlust siirata kogu probleemi tuum koolidele.

Tunnustatud meditsiiniteaduste ajakirjas Lancet avaldatud uuringust selgub, et koolides telefonide kasutamise piiramine pole laste telefonide kasutamise aega seni vähendanud. Koolitundide ajal seadmetest ilma jäänud õpilased kompenseerivad seda sellega, et pikendavad ekraaniaega väljaspool kooli.

Sageli teevad nad seda öiste unetundide arvelt, mistõttu muutub unekvaliteet veelgi halvemaks. Selle asemel, et koolis keskenduda ja parandada hindeid, muutuvad õpilased väsinumaks, nad on vähem kaasatud ning õppeedukus langeb. Juhul kui on, mida langetada.

Birminghami ülikooli teadlaste läbiviidud uuringusse kaasati Ühendkuningriigi 30 kooli 1227 õpilast. Võrreldes nutitelefoni keeluga koole piiramatu režiimiga koolidega, ei leitud paranemisele viitavaid erinevusi laste kooliedus, unekvaliteedis, kehalise aktiivsuses ega hälbelises käitumises. Seis oli ühtlaselt halb.

Küll aga leidis uuesti kinnitust, et pikem ekraaniaeg mõjutas õpilaste vaimset tervist, käitumist klassiruumis, füüsilist aktiivsust ja unekvaliteeti. Teadlased tõdesid, et uuring andis täiendavaid tõendeid nutitelefonide ja ühismeedia suurenenud kasutamise kahjulike tagajärgede kohta. Samuti lisandus kindlust, et telefoni ja sotsiaalmeedia kasutust on vaja vähendada. Selle teadmisega pole vist midagi teha ja sarnaneb sellega, kui keegi tõdeb, et väljas on ikka veel talv.

Otsides põhjust optimismiks, lisasid teadlased kogutud andmete põhjal, et telefonis ja ühismeedias veedetud aja vähendamiseks tehtavad sekkumised võivad mõjuda noorukite vaimsele heaolule hästi. Paraku lisandus kohe rõõmu kustutavalt, et eesmärgi saavutamiseks on vaja nutiseadmete kasutamise reguleerimist paralleelselt nii koolisiseses kui ka koolivälises eluolus.

Mõneti sümptomaatiliseks võib pidada sealsetes koolides telefoni keelustavate organisatsioonide uuringu suhtes rahulolematust väljendavat reaktsiooni. Nad elevad oma veendumuses, millele osutavad valitsusele tehtud ettepanekud, et see keelustaks seadusega koolides nutitelefonide kasutamise.

See kogemus toob esile heade kavatsustega, kuid kitsaste sekkumiste kriitilise puuduse. Sümptomi isolatsioonis käsitlemisest on vähe kasu, kui selle aluseks olevad tingimused jäävad muutumatuks. Tõhusad lahendused nõuavad terviklikku lähenemist, mis arvestavad kogu keskkonna ja selle osapoolte vastutusega.

Kartuseks on põhjust, sest suure sotsiaalse probleemi valikulise puhastamisega siirdatakse selle raskuskese uude kohta ning olukord võib muutuda isegi hullemaks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".