Antarktika ja Gröönimaa mandriliustike küljest on murdunud viimastel kümnenditel tohutuid jäämägesid, mille pindala on võrreldav väikeste riikidega. Näiteks püüdis 2017. aastal avalikkuse tähelepanu 5800-ruutkilomeetrise pindalaga jäämägi A-68 ja 2024. aasta lõpus pärast 30 aastat uuesti liikvele läinud jäämägi A23a, mille pindala ulatub praegu ligi 4000 ruutkilomeetrini. Teadlastel on olnud taolisi sündmusi aga raske ette ennustada ja uurida ka nende seost kliimamuutusega, sest neid tuleb ette võrdlemisi harva.

Lünka proovis oma kolleegidega täita Florida Ülikooli geoteaduste kaasprofessor Emma Mackie. Selleks võtsid nad ette USA riikliku jääkeskuse ja Brigham Youngi Ülikooli ühendandmestiku, mis koondab endasse andmeid aastatel 1976–2023 lahti murdunud jäämägede asukoha ja suuruse kohta. Andmebaasi täiendamise järel rakendasid nad äärmuslike väärtuste teooriana (EVT) tuntud statistilist meetodit, mis töötati välja just haruldaste sündmuste statistilise jaotuse uurimiseks.

EVT abil analüüsisid teadlased iga-aastaste suurimate jäämägede pindala muutust, et teha kindlaks, kas nende suurus on aja jooksul kasvanud. Mudeli täpsuse ja usaldusväärsuse hindamiseks võrdlesid nad oma mudeleid tegelike vaatlusandmetega. Lõpuks hindasid nad oma mudelite statistilist olulisust, kasutades tõenäosussuhte testi.

Tulemuse põhjal on suurimate Antarktika mandriliustikest lahti murdunud jäämägede pindala ajas veidi vähenenud. Vaatamata kliimamuutusele ei näe hiiglaslikke jäämägesid samal ajal oluliselt sagedamini kui vaatlusperioodi alguses 1970ndate lõpus. Kuna kliima tervikuna on aga märkimisväärselt soojenenud, ei saa hiidjäämägede lahti murdumist kliimamuutusega autorite hinnangul otseselt seostada.

Samas nendib Mackie kolleegidega, et eelnevalt ilmunud tööde põhjal ei saa sama öelda väikeste jäämägede ehk väiksemate kui 100-ruutkilomeetriste jäämägede kohta. Nende arvukus on hakanud kliimamuutuste toel kasvama, mida saab selgitada liustike õhenemisega. Soojenev õhk ja merevesi sulatavad liustikke nii pealt kui ka altpoolt muutes neid ebastabiilsemaks. Õhukesemad liustikud killustuvad kergemini, mis kasvatab omakorda väiksemate jäämägede eraldumise sagedust.

Ühtlasi ennustab töörühm, et inimkond pole sajandi suurima jäämäe lahti murdumist veel ilmselt näinud. Mackie ja ta kolleegide loodud mudeli põhjal võib nn sajandi jäämäe pindala küündida ligi 40 000 ruutkilomeetrini, mis oleks võrreldav Šveitsi pindalaga.

Teadlasrühm tutvustab oma tööd ajakirjas Geophysical Research Letters.