Kokku esitasid sel aastal konkursile oma töö üle 2000 fotograafi 18 riigist, eelvõistlusele laekus üle 7500 foto. Fotosid oli võimalik saata seitsmes kategoorias: inimesed teaduses, loomad ja loodus, mikroskoobifotod, astronoomia, mittefotograafiline meedia, üldkategooria ja fotoseeriad.

Wikimedia Eesti tegevjuht Ivo Kruusamäe sõnul on jäänud osalejate arv viimastel aastatel võrdlemisi samasuguseks, kuigi Venemaa fotograafe seekord võistlusele ei lastud ja ameeriklaste huvi oli sel aastal tavapärasest leigem. "Oleme selle nimel tegutsenud, et riikide ringi laiendaga ja kasvanud on just lõunariikide fotograafide huvi. Sel aastal lisandus Argentiina ja Indoneesiast saadeti palju pilte," lisas Kruusamägi.

Tegevjuht tõi välja, et teadusfotode võistlust eristab tavalisematest fotokonkursitest eeskätt teemade valik. Samuti on praktiliselt võimatu jõuda auhinnalisele kohale ilma foto täpse kirjelduseta. "Väga oluline on kirjelduslik aspekt, mis muudab foto päriselt teaduslikuks. Vaataja peab saama selgelt aru, mis foto peal on," märkis Kruusamägi.

Sarnaselt on raske löögile pääseda lihtsalt ilusa fotoga. "Pilte on palju ja mõni võiski üles kerkida seetõttu, et tehniline teostus oli tasemel ja see nägi kena välja. Auhinna saamiseks peab olema tegu aga haruldase liigi või tegevusega, mille peale tavaline inimene pea kunagi ei satu," lisas tegevjuht.

Käesoleval aastal õnnestus Eesti piltnikest esikoht koju tuua Maxim Bilovitskiyl kategoorias mittefotograafiline meedia. Teaduse populariseerija on saanud võistlusel auhinnalisi kohti varemgi. "Ta on vähemalt teiseks jäänud või ära märkimist leidnud praktiliselt iga aasta. Tema puhul oli ootuspärane, et tal hästi läheb. Teistest riikidest võtab selles kategoorias osa ka vähem inimesi," sõnas Kruusamägi.

Selleaastase teadusfoto võistluse paremik

Muud meediafailid: I koht - Maxim Bilovitskiy (Eesti)

Video näitab süsinikdioksiidi omadust minna temperatuuri tõustes ülekriitilisse olekusse. Algselt joodeti väikeses klaasampullis umbes 70-atmosfäärilise rõhuga väike kogus süsihappegaasi. Ampulli kuumutamisel hakkas selle sees olev süsinikdioksiid minema ülekriitilisse olekusse, tekitades sellega ebatavalise aine oleku, mis ei ole vedel ega gaasiline. Pärast jahutamist võis täheldada vastupidist efekti.

Lisaks leidis Eesti teaduspiltnikest ära märkimist kasutaja Siim Pikker optilise pimeväljamikroskoobiga tehtud video hõbedast mikropeeglitest lahuses. Sellel on ühtaegu näha Browni liikumist, Casimiri efekti ning värviküllast pinnaplasmonite hajumist. Hõbedast mikropeeglite läbimõõt jääb 2-20 mikromeetri vahele. Kristallsete hõbepeeglite paksus on umbes 100-200 nanomeetrit.

Tavo Romann püüdis žürii tähelepanu kahe videoga. Neist esimene kujutab vast valminud joodikristallide sublimatsiooni mikroskoobi alla. Teine aga superkondensaatori + ja - kontaktide külge ühendatud raudnaela sulamist ja keemist. Raua sulamisel lendas seejuures sädemeid nagu säraküünlas.

Inimesed teaduses: I koht - Giles Laurent (Šveits)

Mõnele metsloomale, näiteks punahirvele, on neid seejuures ehmatamata väga raske läheneda. Seepärast panevadki loodusfotograafid endale vahel nende pildistamiseks selga maskeerimisülikonda. Nii jäävad nad loomadele märkamatuks ja saavad jälgida nende loomulikku käitumist, mida muidu poleks võimalik näha, kui loom inimese kohalolekut aimaks.

Kategoorias leidis ära märkimist ka Tartu Ülikooli geoloogia teaduri Peeter Paaveri foto Lõuna-Eesti turbamaardla puurimisest. Eestis leidub rikkalikult kõrgsoid, mis kujutavad justkui mineviku keskkondade peeglit. Turvas võib olla kuni 10 meetri paksune, selles väikeses Karula rahvuspargi soos on see umbes seitse meetrit, talletades endasse ka õietolmu ja teisi toona õhus hõljunud ühendeid.

Loomad ja loodus: I koht - Pablo Jimenez Velayos (Hispaania)

Tähnik-salamandri munadest tehtud makrofotod paar päeva pärast munemist. Munad leiti Galicia metsakuuri kõrval asuvast väikesest august maapinnal. Nende sees on juba näha arenevaid salamandripoegi.

Eesti fotograafidest leidis kategoorias ära märkimist Tavo Romanni foto Põlvas südamekujulises paaritumisasendis olnud seenliidrikutest. Isane on sinist ja emane pruuni värvi. Isane hoiab emase kaelast kinni.

Mikroskoobifotod: I koht - Aude Nommick (Prantsusmaa)

Merisiili embrüo blastula-staadiumis. Türkiissinisega on näidatud rakkude membraanid, punasega jagunemisspindli mikrotubuulid, mis toimivad justkui "köitena" kromosoomide liigutamiseks, ja rohelisega DNA kromosoomide kujul. Iga elundit kaitseb epiteelkude, mille ehitus on tema kaitsefunktsiooni jaoks ülioluline. Rakkude jagunemine ja selle täpne suund on epiteelkoe terviklikkuse säilitamiseks hädavajalikud. Kui rakkude jagunemise suund on häiritud, võib see viia epiteelivähi tekkeni.

Teise koha pälvis Eesti teadupiltniku ja entomoloogi Enno Merivee foto parasiteeritud traatussist.

Mullas elav traatusside kiletiivaline parasitoid Paracodrus apterogynus. Tiivutu emane otsib ja ründab mullas peremees-traatussi, kellesse muneb paarkümmend muna. Peremees püsib elus, seni kuni parasitoidi vastsed on ta sisemuse täiesti tühjaks söönud ja nukkunud. Traatusside üldine parasiteerituse tase on siisski madal. Uuringud on näidanud, et mitmest tuhandest traatussist on parasiteeritud ainult 2–5.

Üldkategooria: I koht - Dmytro Leontyev (Ukraina)

Bioluminestsents Austraalias Uus-Lõuna-Walesis asuva Dorrigo rahvuspargi lubjakivikoopas. Valgust tekitavad on Ida-Austraaliale ainuomased seenesääse Arachnocampa richardsae vastsed. Nad toodavad kleepuvaid vedelikutilku, mis ripuvad koopa laest alla justkui helendavad "keeled". Lummav valgus tekib keemilise reaktsiooni tulemusena, milles osaleb aine nimega lutsiferiin. Reaktsioon toimub vastsete eritistes, mida nimetatakse Malpighi torukesteks. Valgus meelitab ligi putukaid, kes jäävad kleepuvatesse tilkadesse kinni ja pakuvad vastsetele toitu. Fotol näha olev roosa kuma pärineb samblikest, mida valgustab ultraviolett-taskulamp.

Astronoomia: I koht - Ram Samudrala (USA)

Kefeuse tähtkujus asub Lõvi udukogu, mis asub Maast enam kui 10 000 valgusaasta kaugusel. Udukogu on aga tohutult suur, läbimõõduga umbes 250 valgusaastat. Lõvi udukogu iseloomuliku kuju on andnud mitu tähte, nende seas vähemalt kaks eriti kuuma ja massiivset tähte, mida nimetatakse Wolf-Rayet' tähtedeks. Lisaks neile on udukogus näha ka gaasimulle, mille sees peituvad tähed. Wolf-Rayet' tähed on väga heledad ja arenenud ning nende mass ületab Päikese oma vähemalt 20 korda.

Fotoseeriad: I koht - Brandon Antonio Segura Torres & Priscilla Vieto Bonilla (Argentina)

Mehhiko aksolotli (Ambystoma mexicanum) embrüo areng 18 päeva jooksul. Pildid kajastavad kõiki arengujärke, sealhulgas gastrulatsiooni, mooru staadiumi ja neurulatsiooni. Vaatlused tehti stereomikroskoobi abil.

Teise koha pälvis Eesti teadusfotograaf Janek Lass, kes pildistas üles terve rea väikesi vee-elukaid.

Muu hulgas on näha perekonda kiivrik kuuluva vesikirbu püsimuna (ülevalt vasakult), vesikirp perekonnast Ceriodaphnia, vesilest, vesikirp liigist tavaline sarvik, aerjalaline ning karpvähiline (all paremal).

Samuti tunnustati võistlusel Lennart Rikki, kelle pildiseeria kujutab nelja salamandrit arengufaasides 35-37. Isendid 1 ja 2 on pildil ventraalselt, isendid 3 ja 4 dorsaalselt. Isendid 1, 3 ja 4 leukistilised mutandid, mida iseloomustab välja lülitatud pigmendigeen, samas kui isend 2 on metsiktüüpi, ilma geneetiliste mutatsioonideta.All on visualiseeritud kollageeni ekspressioon (CO2A1 geen) samades salamandrites kasutades hübridisatsiooni ahelreaktsiooni RNA fluorestsentsi in situ hübridisatsiooni (HCR RNA-FISH) tehnoloogiat

Fluorestsents tõstab esile peamiselt luustiku piirkonna, kus kollageeni on rohkelt. Siiski on kollageeni ekspressioon märgatav ka teistes piirkondades nagu lõpustes ja pealeal eristuval laigul.

Järgmise üleilmse teadusfoto võistluse kohalikku eelvooru peab ootama järgmise aasta novembrini. "Vikipeediasse saab aga igal ajal pilte lisada ja meil on sellest ainult hea meel," sõnas Ivo Kruusamägi. Kõigi võistlusel ära märkimist leidnud töid võib näha võistluse kodulehel.